Wednesday, December 13, 2017

Mina ei olegi Maailma Naba???

See tõdemus oli muidugi teataval määral pettumus. Pettumust leevendas ainult asjaolu, et Leegi kah ei ole ega isegi Jassu mitte. Et maailma naba on hoopis Cusco.

Jassu ütls, et nüüd on kultuuriga Schluss ja tema tahab nüüd shopata. Oli endale rea matka-ja muid meestepoode netist välja valinud.

Esimesel aadressil asus šokolaadimuuseum. Meil polnud selle vastu midagi, Jassu ise oli natuke üllatunud. Lasime tal rahuneda, ringi vaadata, coca-šokolaadi maitsta ja meile kõigile jõulutee osta. Sest igal pool on sildid-pildid „Feliz Navidad!” Ilmselt ei ole jõulud enam kaugel.

Teisel aadressil asus Inka muuseum. Mina olin väga rahul, Leegi natuke muretses, et ehk on shoppamiseks vähe kallivõitu. Aga raha meil ju on, nagu ütleb Aino, nii et läksime sisse.
Tavakujutluse raamidesse ei taha mahtuda  fakt, et inka impeerium kestis kokku vaid sada aastat. Täpsemalt 1438 kuni 1533. Tavakujutlusel on raske leppida ka teadmisega, et inkasid oli hispaanlaste tuleku ajal kokku vaid 518 hinge (inka - ketšua keeles isand, valitseja). 
Nii et kui keegi kohalik väidab, et tema on inkade järeltulija - keegi nendest miljonitest ja miljonitest, kes siin mandril elavad - siis võib see vabalt ka soovkujutelm olla :).
 Inkade riik ehk Tawantinsuyo ehk tõlkes Nelja Ilmakaare Riik oli jaotatud neljaks suurprovintsiks (suyu), mille piiride lõikepunktis paiknes pealinn Cusco. Ilmselgelt maailma naba!  Inkariigi pindala oli ca 2 miljonit km² ja seal elas hinnanguliselt 12 miljonit inimest.

Riigi tipus oli ainuvalitseja Sapa Inka ehk keiser või kunigas, keda austati päikesejumala pojana ja peeti tema otsekes järeltulijaks. 
Esimesed dateeringud inkadest ja ühtlasi esimesest Inkast Manco Capacist pärinevad 10.-11. sajandist, kui nende valdus hõlmas vaid Cuzcot ja selle lähimat ümbrust. (Manco oli see poiss, kelle päikesejumal Inti koos õega Maa peale saatis - Päikesesaare lugu).

Inkade vallutused läinud väidetavalt väga rahumeelselt – põhiliselt läbirääkimiste, intriigide ja kohalike pisivalitsejate äraostmise teel. Uude provintsi komandeeriti kompetentne ametnikkond juba inka võimuga harjunud alalt. Ärksamad kohalikud said töölähetuse Cuzcosse,  “maailma naba” linna.

 "Maailma Naba" keskosa on täis imelisi rõdusid!


Hispaanlased  nii rahumeelsed ei olnud. Pärast vallutamist ei jäänud Cuscost järele suurt midagi peale alusmüüride. Konkistadooride kombe kohaselt ehitati neile klooster ja katedraal, kasutades ehitusmaterjalina inkade ehitiste kiviplokke.
Keskväljak Plaza de Armas
Inkade kummalise kujuga kivid taoti neljakandiliseks ja laoti sirgetesse ridadesse. Paraku ei osanud kolonisaatorid arvestada, et Andide piirkond on üks maavärinarohkemaid kogu maailmas. Ehitised seisid püsti vaid esimese maavärinani. Katedraalid jäid enam-vähem püsima alles siis, kui hispaanlased hakkasid neid ehitama ümber palksõrestiku.
Inkad olid aga juba ammu-ammu välja töötanud meetodi kiviseinte ladumiseks: iga kivi moodustas oma naabritega tappühenduse ja maavärina lõppedes vajus müür ise täpselt õigesse paika.
Keerulisematel kividel on loendatud 44 tahku, millest igaüks sobib millimeetri murdosa pealt kõigi naaberkividega. Ja kõik need kivid tahuti välja kiviriistadega! (tekstilõik laenatud siit.)

Inka riik oli üsnagi kommunistlik. Igale kodanikule anti harida tema maaosa, iga poja sündimisega perekonda lisandus veel üks ja tütre sünniga pool osa.
Kolmandik saagist läks Päikesele (ehk templite, preestrite ja õpetlaste ülalpidamiseks), kolmandik Inkale, millega toideti sõjavägi ja rajati tohutud laod ikalduste ajaks, ning kolmandik jäi maaharijale. (Ei ole siin ilmas midagi muutunud - laias laastus läheb ka meie tänapäevases maailmas 2/3 palgateemast üldiseks hüvanguks!)
 
Korra aastas võis inka kutsuda mehed kuni kuuks ajaks mitale – hoogtööle terrasside, templite vms rajamiseks. Viiekümneaastane inimene sai poolpensioni, kuuekümneselt ei pidanud enam üldse töötama. (Tahan ka inkariigi alamaks!)

Muuseumi kõige vaimustavamaks osaks oli loomulikult tekstiilitöö osakond. Esiteks, kui mitmekesised mustrid – geomeetrilistest kujunditest taimornamentide ja igat sorti müütiliste olenditeni välja. Ja kui sa siis mõtleed, mismoodi need kootud on...
Jõukamad rahvad nagu eestlased ehitavad endil terve toa kangaspuid täis, vaesed indiaaninaised peavad aga maas istudes kangast kuduma, üks kangaots süles ja teine mõne kitse või kivi külge kinnitatud. Sestet kõrbes ju väga midagi rohkemat pole... Džiisas, sa kujuta endale sellises asendis töötegemist ette!!!







Muuseumiõuele oli üks näidiskuduja ka toodud.


 

Naiste kohustus Inkariigis oli kedrata, kududa ja lapsi kasvatada. Samas garanteeris riik igaühele peatoiduse ja ka isikliku õnne: mehed 25 ja naised 18 aasta vanuses, kes polnud ise sobivat partnerit leidnud, koguti kord aastas keskväljakule ja pandi preestrite äranägemisel omavahel paari. (Võib-olla peaks ka siin eeskuju võtma, iibega on meil ju kehvad lood! :D )

Kinuaga kohtusime me juba Boliivias. Siin eksponeeriti selle taime erinevaid sorte.
Adraline. Natuke labida moodi adraline. Piltide järgi otsustades tehti sellisega maapinda auk, auku pandi kartul.
Üks ruum oli pühendatud emakesele cocale ja tema imettegevatele omadustele. Ja eks tal ikka olegi oma oluline roll nii rahvameditsiinis kui kohalikus kultuurilis-sotsiaalses elus. Mis ei tähenda, et kõik kogu aeg pilves oleksid.

Coca kasutusalasid ja koostist selgitav plakat.

Ma tõesti ei märganud, kas Jassu ostis ka midagi. Leegi igatahes ostis coca-komme, maitsesid nagu iirised.
 Vahvad rahvuslikust triibukangast jõulumunad!

Cusco on täis igasugu tähtsaid Inkasid

Ja siis saatis armas Pachamama meile pulmapeo tee peale ette. Pidu peeti Plaza des Armas kõrval asuvas kirikus. Hispaaniakeelses maailmas – või vähemalt Ladina-Ameerikas – on ilmselt igas linnas üks Armas väljak. Kõlab armsasti, tähendab tegelikult Relvade väljakut. See ei kõla enam pooltki nii armsasti.
Pulmalised olid väga rõõmsad ja muudkui raputasid üksteisele prahti pähe. Teate küll, see pisike ümmargune värviline paberipraht, konfetid. Igaüks oli kodust kilekotitäie kaasa võtnud ja siis nad muudkui käisid, kotid näpus, ringi. Nii, nagu mõni uus nägu platsi ilmus, tormasid kõik kohe talle seda õnne pääle ja pähe puistama. Indiaanirahva tumedate juuste peal nägi täitsa efektne välja.





Nii et maailma naba õitseb ja õilmitseb ja elab edasi, vaatamata sellele, et Inka enam kevadeti kullast maisi linnaterrassidele ei istuta...

3 comments: