Tomatipuud ja kanaarikuradid

Me olime täiesti ausalt matkarajal. Piletiga ja puha. Südamest ähkimas. Sest rada asus ikkagi kõrgemal kui 3 km ja vintsutas oma inimesi üles-alla. Me olime kõik ausalt läbi teinud ja ära kannatanud. Ja siis äkki niisugune tekst...

Ingapirca tähendab kitšua keeles (see on üks versioon ketšuast, mis omakorda on üks suuremaid indiaanikeeli Lõuna-Ameerikas) "Inka müüri" "Müür asub ca 80 km meie "kodulinn Cuencast", Cañari provintsis, on Ecuadori tähtsaim-suurim-kõigeparemini säilinud inkateemaline mälestis ja kuulub UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirja.

Cañari on umbes sama, mis Võro või Seto. See tähendab, et Cañari provintsis elab oma keele ja kultuuriga cañari rahvas. Indiaanlaste hulka kuuluv punt, kellel enne inkade tulekut 15. saj lõpus oli olnud oma riik tükkis pealinnaga. Pealinna nimi oli Hatun Kañar ("Suur-Kañar"). Inkad, kes järjest uusi piirkondi oma võimu ja valitsemise alla sebisid,  nimetasid pärast vallutamist linna ümber Ingapircaks.  

Cañarid olid inkdele eriti visad vastalised ja said seetõttu hiljem väga suures osas sundümberasustatud. (Nagu Siberisse saatmine?) Nii kannabki ka Peruus üks piirkond Cañari nime. Samas on raske ette kujutada, kuidas see kõik siiski täpsemalt käis - inkad olid niipalju kavalad, et kedagi suurte-vägevate lahingutega ei alistatud, nad lihtsalt "imbusid" kohaliku rahva sekka, ostsid ühed ära, teistele tegid muid ahvatlevaid ettepanekuid (paneme su linnapeaks!) ja said endale sellisel moel igal pool piisavalt truid alamaid ning järgijaid. Ka cañari rahvas alistati ilma suurema verevalamiseta. (Võib.olla). 

Cañari rahva ümberasustamine, millega inkad alustasid ja mida hispaanlased jätkasid, on põhjustanud cañari keele segunemise kitšuaga. Nii on sellest tänaseks saanud cañari kitšua, Ecuadoris räägitava kitšua keele murre. Kitšua ise, nagu eespool öeldud, on üks variant ketšua keelest.

Cañari rahvas on praegu üks eneseteadlikumaid etnilisi indiaani rahva gruppe, kes on uhke oma päritolu üle ja kannab uhkusega oma rahvariideid (need ilusad lilltikandiga seelikud linnatänavatel on just nende omad!)

Cuenca jõuluparaadil oli näha ka selliseid karvajalgseid tüüpe -

Paraadil me ei osanud neist midagi rohkemat arvata kui teistest. Ingapircas aga öeldi, et see tüüp on  cañari devil huma. Mis tõlkes tähendab  "kuradi pead". Ja et see oli vanasti kogukonna pea ja eluenergia juht ning kõva sõdalane. Praegu on ta põhitegelane cañari rahvatantsudes, eriti nendes, mida tantsitakse juunikuus toimuval Inti Raymi'l, Päikese Peol. 

Devil huma'l oli oluline roll katoliikluse pealetungi ajal. Siis korraldasid cañarid midagi tantsiva revolutsiooni taolist - Kuradipead käisid ja tantsisid oma protestitantsu nii linnaväljakutel kui vastrajatud kristikes kirikutes.

Devil huma ei ole "negatiivne kurat" - kõikide vanade indiaanirahvaste maailmapilt põhines duaalsusel. Öö-päev, mees-naine, külm-kuum - duaalsus on osa elu dünaamikast. Selle ilma paariliseks on allilm ja sinna on kah kedagi toimetama vaja.

Devil huma kaastantsijateks on enamasti Rucuyaya – esivanemad. (Ka nemad olid paraadil täiesti esindatud). Need on ainsad, kellel on lubatud rääkida tõtt ja iga kohalviibija üle nalja teha. Rucuyaya'd kannavad valgetest jahukottidest valmistatud maske. 

Aga jah, lugu algas ju sellega, et me läksime Ingapircasse. 

Ingapirca varemed asuvad üsna maaliliselt ca 3200 m kõrgusel mäeseljandikul ning pakuvad esiteks ise päris kena-avarat vaatepilti, teiseks on varemete otsast omakorda ilus vaade ümbritsevatele mägedele-orgudele.

Ingapirca ehk "Inka Müüri" näol ei ole tegemist mitte üksnes kindluse-, vaid ka kultusepaigaga. Cañari rahva poolt ehitatud kultusepaigaga, mille inkad oma maitsele vastavalt ümber kujundasid. 

Kompleksi kuuluvad Päikesetempel, observatoorium Kuu ja Päikese vaatlemiseks, keldrid-sahver-aidad ehk lao- ja hoiustaamisruumid, rituaalsed basseinid-saunad, hauad, tänavad ja väljakud. 
 

Need ümmargused augud olid teraviljahoidlad. Küllap olid seinad omal ajal ikka kõrgemad :)

Tagapool on inimesed ühe suurema kivi juures. Sinna alla on keski tähtis maetud. Võib-olla inka, aga võib-olla hoopis kanaarilinnuke.

 Hoone rekonstruktsioon. Jassu imetleb katuse kinnitamise süsteemi (tagapool tuleb pilt, millel see on paremini näha)

Enam-vähem keskse sirgjoone lõpus asub spiraalne Päikesetempel

 Päikesetempel

 Ehitusstiil – suured, täpselt haakuma tahutud kiviplokid ja mördi mittekasutamine  – sarnaneb teistele säilinud inkavaremetele. Maavärinakindlust lisavad  trapetsikujulised uksed ja aknad.

Jalutusraja ääres juhitakse rändaja tähelepanu mõnedele huvitavamatele loodusvormidele. Selle kivimüraka nimi on Kilpkonn.

 Päikese silm

 Mahalõigatud aaloe

 Ja siis teatas Jassu, et vaata, tomatid kasvavad puu otsas. Ma ei tahtnud teda alul uske. Ma olen terve aasta tomateid uurinud (Räpina Aianduskooli tomatiprojekt!) ja isegi seda imet näinud, kuidas ühel taimel olid all kartulid ja peal tomatid - ikka Räpinas! - aga puu otsas kasvavatest tomatitest ei olnud ma veel kuulnud.

Tuli välja, et Jassul oli õigus. Tomato tree kasvatab munakujulisi tamarillo'sid, mille orki me olime juba ühe korra läinud.  Me pidasime neid turul kellekski teiseks. Kui Joanne majas oma ostu näitasime, käitus Joanne väga ebamääraselt ja kutsus kohe Emilio kohale. Emilio on Joanne Ecuadori poiss-sõber. Noor kohalik, kes kõik Joanne mured ära lahendab. Emilio tuli terve oma perega kohale ja ütles, et neid üldiselt väga ei sööda, neist tehakse mahla.

Me ei hakanud mahla pääle panustama,  pudistasime neid vaikselt niisama sinna-tänna söögi sisse. Sest ei saa öelda, et me nende maitsest vaimustunud oleksime olnud. Aga minem ka kahju visata, eksole.

Ja nüüd ütleb guugel, et need on ikka ühed väga vahvad fruktid, pooleldi puuvili, pooleldi Gemüse, võib panna suhkrut juurde ja teha moosiks või panna soola ja pipart ning kasutada liharoogade maitsestamiseks, et sobib nii magusatesse kui soolastesse salatitesse... nomaitea.

Aga see oli igal juhul äge, et tomatid olid otsustanud puu otsa kasvama minna. 

Tomatipuud. Tagumise otsas on üks pisike punane täpp täiesti näha. Eriti kui pilt suuremaks klõpsata. Leegi ja Jassu blogis on tamarillodest ilmselt parem ja arusaadavam pilt.

Jalutusrada viib cara del inca’ ni, inka näoni – tagaplaanil olev kalju, mille kuju peaks indiaanlase nägu meenutama.

 Väga vähe jäi puudu, et me oleksime koju pöördunud paari savipoti, ühe Cañari-aegse pealuu ja kivikirvega. Nimelt peatas meid matkateel üks vanem naine ja viipas oma aita, kus kõik see varandus ettevaatlikult kirstudest välja võeti. Memm ise piilus kogu aeg ettevaatlikult üle õla, et ega keegi ometi tema peenikesele ärile peale ei satu... Ma kujutasin endale elavalt ette, kui palju sõpru ma igal pool koguksin, kui seljakoti küljes üks kolju töllerdaks. Eriti lennujaamades, ma pakun...

 Veelkord katusekonstruktsioon. Oleme just välja astunud müügimoori juurest - ilma ühegi surnupealuuta..

Koduteel kohtasime  vana valimisreklaami. Leninist, kes 2017 aprillikuus Ecuadori presidendiks sai, oli pikemalt juttu eelmises postituses.

Niimoodi me siin vaikselt kulgeme. Kodused toimetused on kõik ausalt ära jagatud: Leegi söödab Jassut, Jassu söödab koeri... Mina hoian lihtsalt silma peal, et kõik söödetud ja söönud oleksid. 

 

Olge hoitud ja ärge endale söögiga liiga tehke!

Leegi ja Jassu blogiversioon:

http://www.leegi.jassu.ee/2017/12/28/vau-mis-joulukarneval/