Thursday, April 12, 2018

Sünnitusosakondadele - hurraa!

Hurraa!
Täpselt selliste nägudega olid inimesed Valga sünnitusosakonna sulgemisotsusele järgnenud pressikonverentsi videoklipil. Hurraa! Ära tegime! Ja ärge tulgegi seletama, et TÜKis ei jagu palateid või ämmaemandaid - selle eest tuleb teil vastust anda! Kõik, kes midgi niisugust julgevad väita, on valetajad, joodikud, vargad, liiderdajad... Otsus on tehtud, hurraa!
"Hurraa" oli algselt mongoli-tatari hordide sõjahüüd, mis tähendas: "Me tapame nad kõik". 
 Pilt on pärit siit.

"Selle eest tuleb teil vastust anda!"
Just seda ma tahaksingi! Et kogu see seltskond, kes praegu kvaliteedist räägib - alustades ministritest, haigekassa pealikutest ja kõikvõimalikest nõukogudest, naistearstide liidu juhtfiguuridest ja kõikidest nendest, kes sulgemise taga on, võtaksid üksteise sappa ritta ja kinnitaksid oma nime, näo ja telefoninumbriga teleekraanil: "Mina, see ja see, kinnitan oma südametunnistuse nimel, et sünnitusosakondade sulgemine on kogu Eesti rahvale, sealhulgas kagueestlastele, parim variant kõigist võimalikest!"
Selle saate anname siis igale rasedale lingi või mälupulga peal kätte - et kõik need, kes kiirabiautos sünnitavad,  palatitesse ei mahu või kes tunnevad end tööd segava tüütu tühiasjana sünnituskonveieril - et neil oleks, kelle poole pöörduda. Konkreetselt ja nimeliselt. Sest inimese mälu on ju üürike, eriti veel poliitiku oma.
Ma tahaksin, et juhtimisega kaasneks vastutus. Nagu näiteks Islandil, ainukeses riigis maailmas, kes päriselt ka oma juhid vangi pani - need, kes riigi 2008. aasta finantskriisis süüdi olid. Mu meelest on see lihtsalt aus. Islandi vangla - ilma trellide ja valveta kõigi mugavustega hotell - pole mingisugune füüsiline piin või vaev, pigem preemia vaikuse, rahu ja puhkuse näol.  Kuid see on ka ühiskonna sõnum: sa ei käitunud ausalt!

Meid, eestlasi, on nii vähe, et pigem sarnaneme me Islandi kui Indiaga. Aga käitume, nagu oleksime India. Viimases tuleb surmkindlalti palju rohkem sünnitusi aastas kui Võrus, Tartus või Tallinnas ja seetõttu on sealsed nurganaised kindlasti palju kogenenumad ning viimasest tulenevalt ju ka kordades kvaliteetsema teenuse pakkujad kui TÜKi või mistahes Eesti kliinikumi rahvas. Kas me peaksime TÜKid ja muud India alla võrgustama?

Eile oli "Pealtnägijas" lugu, kuidas mehed hoidsid kolm tundi vargaid kinni ja politsei ei jõdnud selle aja sees ikka veel kohale. Ometigi me oleme politseiametit ju ka nii kenasti reforminud  - ikka selleks, et kõik paremaks saaks.
Paremaks - kellele? Mistahes ametkonna esindajatega suheldes kuulen ma ainult ühte: bürokraatia on nii kohutavalt kasvanud! Ekseldame, hekseldame...

Meid, eestlasi, on nii vähe. Me peaksime oma rahvast hoidma. Ka neid, kes ei ela suurlinnades. Iga (suur)linlane sõidab ju meil ka alatasa kuskile nurga taha mere äärde või metsa sisse. Naudib sealse naabrinaise maasikaid või sauna. Õhkab "Kui tore!", kihutab linna tagasi ja unustab - kuni järgmise korrani.
Hoidmine ei tähenda seda, et ametnikud kirjutavad exelis ette, milliseid haigusi maainimesed tohivad põdeda ja milliseid mitte. Hoidmine ei tähenda seda, et ametnikud hiilivad rahva eest salaja nurga taha otsuseid tegema, kuna teavad ette, mida nad otsustavad ja teavad ka, et see rahvale ei meeldi. Aga jälle üks otsus sai tehtud. Hurraa...

Mulle hirmsasti meeldib Pulga Jaani ettepanek teadlastele - keegi võiks võtta uurida, kuidas 1947. aastal oli Varstus sünnitamine võimalik, aga 80 aastat hiljem Võrus ja Valgas ei ole. Et kas süüdi on Stalini isikukultus, rahvusvaheline imperialism,  globaalne kliimasoojenemine, venelased, sakslased või hiinlased...

Kas keegi oskab öelda, missugune seadus keelab mistahes ebaõnnestunud otsuse ümberotsustamise?

Monday, April 9, 2018

Rahas pole küsimus!

Rahas pole küsimus,  kinnitavad Valitud ja Seatud üksteise järel pööblile, kes ikka veel kohapealsetest sünnitusosakondadest loobuda ei taha. 

"10. aprillil koguneb Valga Haigla nõukogu arutama Valga Haigla sünnitusosakonna tulevikku. Valga linna elanikud on otsustanud sel päeval koguneda Valga Haigla juurde, et üheskoos avaldada toetust sünnitusosakonna säilimiseks ning oodata üheskoos otsust. Kutsume kõiki Põlva piirkonna perekondi 10. aprillil jalutuskäigule ümber Põlva järve, et avaldada toetust nii Valga, Põlva kui ka teiste Eestimaa sünnitusosakondade kaitseks! Jalutuskäik algab kell 10.30, koguneme Hotell Pesa ja Põlva Spordikooli ette 10.15! Alguspunktist suundume kesklinna poole, et niipidi järvele tiir peale teha! Soovi korral võivad huvilised liituda ka teekonna erinevates punktides.
PS: Ülekäiguradade juures tagavad ohutuse helkurvestidega inimesed, kuid lisaks sellele palume kõigil osalejatel olla tähelepanelikud, et jalutuskäik mööduks kõigile rõõmsalt ja ennekõike ohutult!
Kontaktisikud:
Annika Muuga: 5016759
Kadri Kiho: 59052818

Rahvas saab suurepäraselt aru, et rahas ei ole küsimus. Seda on  talle korduvalt pikalt ja kannatlikult selgitatud:

- Eesti Raudtee müük (2001) ja tagasiost (2007). Nagu vana hea Juku anekdoot: "Kolmega ostan ja viiega müün, see pisike kaks protsenti, mis vahelt tuleb, rahuldab mind täiesti." Meie lihtsalt "kolmega müüme ja viiega ostame tagasi" ja ei hakka vahepealsest piskust numbrit tegema.

- 2006 avati "majandusliku arengu mootor tervele Lääne-Eestile" ehk Saaremaa süvasadam ehk 2 kaid kuni 200-meetriste kruiisilaevade teenindamiseks.  Sadama kümnendaks sünnipäevaks oli seal käinud täpselt 6,6 laeva aastas. No olgu, ega see väike saareke väga palju rohkem turiste välja ei kannataks ka. Lääne-Eesti mootorit ei saanud, kuid vähemalt saavad Saare memmed oma kootud sokid maha müüa. Asi seegi. Projekti maksumus 76,6 miljonit krooni ehk 8,6 miljonit eurot.

- 2010 valmis Mäo reisiterminal, millest pidi saama uhke transpordisõlm, tänaseks on see lihtsalt populaarne käimla. Tegemist pole muidugi mingi märkimisväärse summaga ka - kõigest 350 000 eurot.  Käimlatega on meil varasemaltki head kogemused - 2002. aastal tegime ju Toompeale ka 2,3 miljonit krooni maksma läinud kempsu. See muide on isegi Vikipeedias kirjas - märksõna miljonipeldik all :)!

 - 2011 avati Koidula raudtee-piiripunkt: 100 hektari suurune ala koos kolmekorruselise jaama- ja büroohoonega (3100 m²), kahekorruselise tolli- ja veterinaarkontrolli hoonega (1400 m²),  vedurite ja vagunite tehnohooldepunkt (1000 m²). Ups! Polegi vaja? Isegi mitte neid peeneid röntgenimasinaid mitte, mis igast vagunist iga nurga alt pilti oskavad teha? Ups, siis läks küll pahasti... Koidula on nii kõrvaline koht, et sinna ei lähe keegi isegi kempsu mitte. Projekti maksumus:  70 miljonit eurot. Netist on läbi lipsanud ka sõnastus "enam kui miljard eurot maksma läinud...".

- 2013 ehitati Politsei- ja Piirivalveameti tellimusel Kuressaarde võimas kordonihoone koos kopteribaasiga. 2014 kaotati läänepiiril kordonid ära - kelle eest sa säälpool seda piiri ikka kaitsed... Kuna politsei ja piirivalve teod on väga salajased, siis põgusa guugeldamisega maksumuseni ei jõua. Aga rohkem kui raha huvitab mind tegelikult see, et miks ja kuidas exelid kordoni kadumist ette ei näinud.

- 2013 anti ehitaja poolt üle Põltsamaa Ametikooli renoveeritud küttetrassid,  uus katlamaja ning uus praktikamaja. 2014 pandi kool kinni. Võinoh, poliitikute sõnul liideti Järvamaa Kutsehariduskeskusega. Mis tähendab seda, et praegu seisavad need objektid ikkagi tühjana. Sõna kõige otsesemas mõttes (katlamaja) korstnasse kirjutatud 6 miljonit eurot. 

- 2012 sai viimase viimistluse Voltveti Koolituskeskuse mõisahoone. Fassaad, katus ja küttesüsteem. 1 miljon. Varasemaid panuseid ja etappe praegu üles ei loe.  2016 visati Tihemetsa Tiina koos Voltveti koolituskeskusega ajaloo prügikasti.  (Haridusmaastikult leiab selliseid näiteid - renoveeritud ja siis kinni pandud - hulgaliselt).

- Estonian Air (1991-2015). Rahvusliku lennufirma pankroti väljakuulutamise hetkel ulatusid nõuded ettevõtte vastu üle 100 miljoni euro.  See oli raha, millega riik oli Estonian Airi turgutanud ja nüüd äkitsi ütles  Euroopa Liit, et nii ei tohi, las Estonian Air maksab tagasi. No aga põlnd ju millestki maksta! Riik võttis nüüd teisest taskust  järgmised 40 miljonit eurot ja asutas Nordica, mis hetkel töötab kahjumiga.

- 2015 pidi esialgsete plaanide kohaselt üle antud saama suurim investeering Eesti ajaloos - Eesti Energia  Auvere elektrijaam. 638 miljonit eurot. Heitmete piirnormidega seotud probleemide tõttu on üleandmise aega mitu korda pikendatud, viimane pakkumine oli  "käesoleva aasta lõpuni". 
 Rahvasuu räägib, et ehitame  mõttetu tehnoloogiaga jaama. Mina ei tea. Ma ei ole ei sadamaspetsialist ega piirivalvur ega energeetika spets ega miskit. Kuid rahvas räägib ka, et  vahet pole. Et kõik need asjad - eriti taristu-teemalised - on ehitatud ekspertide veenvatest ning selgetest ja majandusanalüütikute arvutustest hoolimata.

2016 oli Pealtnägijas lugu, kuidas Haigekassa saaks kokku hoida aastas 15 miljonit. Ma pole küll kellegi käest küsinud, kuid ma olen üsna kindel, et ükski ekseliametnik pole nende miljonite säästmiseks lillegi liigutanud. Exeli ja  hiire liigutamisest rääkimata.
Küll aga liigutab Haigekassa raha. Eesti energia juht Sandor liive sai ka peale ametist lahkumist ehk siis, kui ametis oli juba uus juht oma kena palgakopikaga -  veel 15 kuud Haigekassalt kena taskuraha - 12 000 eurot kuus... Ja ma ei eksinud nullidega. Ehk peaaegu üks Põlva spnnitusosakonna aasta ülalpidamiskulu...

Viimases "Suud puhtaks" saates ei saanud minu meelest mitte ükski saatekülaline, sealhulgas isegi Kadri Simson ise aru, milleks meile  tasuta ühistransporti vaja on.

Aga  me teame, et rahas ei ole küsimus. 
Küsimus on maksumaksjates...

P.S. Tšehhis renoveeriti eurorahade toel väikeses külas nimega Pomez üks talu bordelliks. Ma usun, et nad võisid omadega isegi plussi jõuda, enne, kui raha tagasi hakati nõudma... Sest 40 000 ei ole ju üldse mingi raha. Ja vähemalt on kõigil ümberringi lõbus :D


Tuesday, April 3, 2018

Ohtlik elu

Mul on meie poliitikute üle kohe hea meel - sa mõtle, kuidas nad kõik meie rahva turvalisuse eest väljas on! Sünnitusmajad paneme kinni, et oleks turvaline, apteegid paneme kinni, et oleks turvaline... No muidugi paneme kinni maa-apteegid, sest seal pole ju turvalist kvaliteeti - silmatilkasid määritakse pähe ja  hemorroidide raviks pakutakse säraküünlaid.

Vähemalt sain mina Ossinovski ja Ratta ülesastumistest üleriiklikus meedias niimoodi aru. Et turvalisuse peale on turvaline mängida. Näitab hoolivust. 
Tegelikult ma väga palju rohkem aru ei saanudki. Mulle tundub, et härra Rüütel on kuskile rajanud mingi salajase Ilusate Meeste koolituskeskuse. Olid ajad, mil  ma kogu hingest püüdsin aru saada, mida härra president ütleb - no ei saanud! Naisterahva mõistus, eksole. Ja nüüd on Ossinovski ja Ratas samasugused rüütellikud maneerid omandanud. . Et hea õpilane kasvab ikka õpetajast üle, siis on nad saavutamas taset, kus segi ei lähe mitte ainult naiste, vaid ka meeste pead. Sooneutraalsus, eksole.

Mis sellest, et Põlva sünnitusmajas ei ole aastaid ühtegi äpardust juhtunud, nagu kinnitab esmaspäevases "Postimehes" Põlva sünnitusosakonna juhataja dr Kõiv. Mis sellest, et tegemist on üle Eesti hinnatud sünnituskohaga - aga võib-olla kunagi saab midagi juhtuma! 
"Seda, et võib juhtuda, et saab juhtuma, ei saa ju lasta juhtuda,"  ütlevad juhtpoliitikud. "Paneme kinni, siis on kindel, et ei juhtu! Aga enne seda lubame meie, juhid, et jutustame kaheksa korda, mis võib juhtuda, kui juhmikesed puhtjuhtumisi oma joru ei jäta. Ja kui vaja, jutustame üheksandat korda ka. Eriti  enne valimisi. Me oleme väga head jutumehed. Nii kaua jutustame, kui te aru saate, et asi on teie endi turvalisuses!"

Ma olen sügavalt liigutatud, et minu turvalisus meie riigijuhtidele niimoodi korda läheb. Ausalt öelda imestan isegi, kuidas ma tubli pool sajandit nii ohtlikes oludes üldse vastu olen pidanud. Äsja saime ju teada, et praekartulite kätte võib ka ära surra. Surm, teadagi, pole üldse turvaline. Lapselastele õhupalle peavad astmaatikutest vanavanemad ise ette puhuma -  alla 8-aastased puhuda ei tohi, pole turvaline. Aastaks 2020 on lubatud ära keelata puudega kütmine... Ma siiralt loodan, et ma selleks ajaks surnud olen, kui elamine ära keelatakse.

Lisaks turvalisusele meeldib Ilusatele Jutumeestele võrgutamine. Taavi ükskord proovis naisi võrgutada, aga sellest tuli ainult jama. Palju turvalisem on võrgutada haiglaid,  apteeke ja ühistransporti. Seal saab alati süü kellegi teise kaela ajada. Kui naist võrgutad, võib vabalt juhtuda, et jäädki ise süüdi. No kellel seda jama veel vaja on!

Sünnitusosakondade sulgemise juures saab öelda,  et rahvas on süüdi. Mis nad siis sünntavad nii vähe! Siis saab öelda, et süüdi on kohalikud juhid. Siis saab öelda, et süüdi on haigla nõukogu. Siis, et süüdi on ülikooli kliinikum. Siis, et kõik on võrgutajate süü. Peaasi, et haigekassa, kelle käes on kogu peo eelarve, süüdi ei jääks!!!

Turvalisus, kvaliteet ja raha on need kolm vaala, mille peal sünnitusmajade saaga juba kolmandat nädalat püsti seisab. Rahas ei ole küsimus, kinnitavad ministrid. Kvaliteedis ei ole küsimus, kinnitavad teenuse tarbijad.

Nii et ikkagi turvalisus...

Elu väljaspool Tallinna ja Tartut on meie ministrite sõnul tervisele väga ohtlik. Kuid ma tean, et ka maal on võimalik elada.
Välismaal.
Ja iga sulgemisega saadetakse järgmine seltskond sinnapoole teele.

Ja siis saame neid äraläinuid igasuguste programmidega koju tagasi hakata ostma... Elo om iks põnnõv!!!
Allkirja Põlva sünnitusosakonna allesjäämise toetuseks saab jätkuvalt anda siin:
http://petitsioon.ee/sailitame-polvas-sunnitusosakonna/#btn-more 

Tuesday, March 27, 2018

Pärandreservaat Lõuna-Eesti

Kui (tal)linlane Lõuna-Eesti sünnitusmajade sulgemise teemal sõna võtab, siis ta kujutab endale ette, et "maahaiglas" on keisrilõike-narkoosist ärkajal rinna peal lapse asemel pimesool ja personal taob sünnitaja tuhude vahel vabal sünnituslaual turakat ning tõttab ullikestele maainimestele terminit "kvaliteet" tutvustama.

Maa-inimene seda linna-kvaliteeti, millest räägib ka noor isa Stig Rästa, ei himusta. Põlva sünitusmaja maine on lõunaosariikides  sama arusaadav mõiste kui mõnele Gucci või Versace.

Ja nüüd pannakse see kinni.
Ma olen täiega kurb. Ja mitte ainult Põlva sünnitusmaja sulgemise pärast - see on igatahes emotsioonikoht ja kellel neid emotsioone ikka vaja! (Laulu-ja tantsupidu - milleks meile need emotsioonid?! Eestlase medalikoht suurvõistlusel - puhas emotsioon! Milleks seda veel aastakümneid meenutada? Lapse esimene naeratus, esimesed sammud, esimene koolipäev - see on ju asjade loomulik käik, pole mõtet emotsioneerida!)

Ma olen kurb sellepärast, et valitud ja seatud (ja väga ratsionaalsed, veatud!) meie riigis ei tea, mida nad teevad. Aga teevad nad selle eest hoolega. Kuidas on võimalik, et Põltsamaa Ametikoolile ehitatakse suur ja uhke, 6 miljonit maksmaläinud praktikakompleks ja siis, kui see on just valmis saanud, pannakse kool kinni?? Aga kõik exelid ja prognoosid ja arengukavad jne - kuhu need jäid???

See pole ainuke ämber. Suuremaid või väksemaid analoogpangesid on terve Eestimaa täis.
Kui meil on raha niimoodi laristada, siis ärge tulge mulle palun rääkima sellest, et 250 000 eurot aastas inimväärse sünnitusvõimaluse eest on meie riigile ülejõu käiv summa.

Mulle puhutakse mesijuttu, kuidas me kõik sulgemisest võidame ja elu tuleb helge nagu kommunism. Aga sellest, et meil TEGELIKUT ei jagu medistiinilist personali, sellest me ei räägi. Sellest, et meie ühisest rahakotist tasuta kõrgkoolitatud arstid kõik susside sahinal Soome suunas sibavad, me ei räägi. Need, kes mingil veidral põhjusel veel kohale on jäänud, nikastavad endil tööga nabasid paigast. Ka Läänemaa haigla ravijuht Kai Tennisberg, kes haigekassa blogilehel kiidab, kui äge on see, et Haapsalu naised saavad juba 18 aastat Tallinnasse sünnitama käia, on ühe teise netilehe andmetel osalise tööajaga ka naistearst rootsikeelses Soomes, Vaasas. 
 
 Ma ei taha jumala eest ühegi arsti kohta halba sõna öelda. Aga kui meil arste ei jagu, siis miks me ei võiks vastu võtta seadust, et kõik, kes on tasuta kõrghariduse saanud mõnel n-ö ühisrahastuse valdkonna erialal (õpetajad, arstid), peavad siis ka mõnda aega OMA riigi heaks töötama? Kes on oma hariduse ise kinni maksnud, sellelt niisugust asja nõuda ei saa, kuid kohustuslik kolm aastat, olgu see pealegi põlatud ajalooperioodist pärit idee, ei löö küll kellegi elulukku parandamatut haava.

Ma olen kurb sellepärast, et üks sulgemine viib teiseni. Sünnitusmaja sulgemisele järgneb lastearstide kadumine. Siis kirurgia. Siis ARK, politsei, töötukassa, pensioniamet... Kaovad töökohad, kaovad teenused. Ja seda kõike serveeritakse rahvale kui paremat kvaliteeti.

Meil on Euroopa pärandkultuuri aasta. Võib-olla olekski õige aeg kogu Lõuna-Eesti lukku panna, kõik teenused välja kolida ja piirkond elukõlbmatuks pärandreservaadiks kuulutada?

 Tundmatu autori töö pärandreservaadist

Ecuadori riigi ajaloos on periood, kus seda 13 aastat keegi ei valitsenud - isegi makse ei kogutud! - uskumatu, aga keegi ei kurvastanud ja rahvas jäi täiesti ellu...

 *  *  *
Kui inimesed, kes
hoiavad kokku söögi arvelt,
ei osta hinna pärast ajalehti,
ei käi kinos ega kontserdil, 
ei saa puhkuse ajal kusagile sõita,
täidavad pimesi valitsejate käske,
värisevad trahvihirmus
ja armastavad ikka veel oma riiki,
siis see ei ole patriotism,
vaid vaimuhaigus.
Harry Podnex 

*  *  *

Allkirja Põlva sünnitusosakonna allesjäämise toetuseks saab anda siin:
http://petitsioon.ee/sailitame-polvas-sunnitusosakonna/#btn-more 

Saturday, March 24, 2018

Haige kassa ja rahvaste pall

"Suur sõprus meid ühendab ülevalt,
see tunne meis süveneb üha,
sest kõik, mida antakse ülevalt
on paratamatu ja püha."
Kes oleks võinud arvata, et need Hando Runneli poolt nõukogude-aja viljastavates tingimustes kirjapandud read hakkavad kummitama ka nüüd!

"Otsus on tehtud", ütlevad ülemised mehed. Nad ütlevad seda siis, kui jutt käib Rail Balticust, ja põhjendavad seda tapva häbiga Euroopa ning kõigi partnerite ees, kui me peaksime keelduma. Keegi ei tea, milleks meil seda raudteed vaja on, keegi ei tea, kes otsustas, aga Otsus on tehtud.
"Otsus on tehtud", ütlevad ülemised mehed tselluoositehase peale. Sest nendest veel ülevalpool on Suure Rahaga Kollased Mehed.
"Otsus on tehtud," ütlevad  ülemised mehed sünnitusosakondade kohta ja mängivad rahvaga rõõmsalt rahvaste palli. (Nagu filmis "Seltsimees laps" - selg sirgu, rõõmus ja lahke nägu ette, - läks!)

"Mina ei teinud," ütleb minister Ossinovski. "Haigekassa on küll minu valitsemisalas, aga ei ole sotsiaalministeeriumi allasutus. Tegemist on eraldi seaduse alusel töötava avalik-õigusliku organisatsiooniga."
"Mina ei teinud," ütleb Haigekassa. "Tartu Ülikooli Kliinikum tegi."
"Mina ei teinud," ütleb Tartu Ülikooli Kliinikum. "Põlvakad ise tegid. Nad ise kirjutasid Otsusele alla."

Ja mis tuleb välja - tegidki! Neile anti isegi demokraatlikult valida, et kummale Otsusele nad alla kirjutavad: kas sulgeda sünnitusosakond 1. juulil või 1. oktoobril 2018...

Otsus on tehtud!
Aga miks sellist otsust vaja on, sellest ei saa rumal rahvas ikka veel aru. Nädala aja jooksul on sulgemispõhjused muutunud nagu kevadine ilm.

Esialgu väideti, et sulgemise põhjuseks on teenuse kvaliteet. Kohalikud ei olnud nõus.
Siis hakati rääkima kulutõhususest.
Siis selgus, et rahas kah ikka ei ole asi. Suund võeti uuesti kvaliteedile. Et mis sellest, et täna on teil kvaliteediga kõik korras, aga homme võib-olla ei ole.

Viimane on jumala õige jutt, sest kui ikka kogu rahastus tagant ära võtta, siis kaovad ühe hoobiga nii inimesed kui kvaliteet. Minister kinnitab: "Haigekassa on tõesti teinud ettepaneku mitte osta kahelt haiglalt (Põlva, Valga) sünnitusabi teenust. Otsuse langetab aga Tartu Ülikooli Kliinikum koos kohaliku vallaga."
Seda, kuidas otsus langetati, me eestpoolt juba lugesime. Ise tegite!

*  *  *
 Mida tähendab ministri lause  "Haigekassa on küll minu valitsemisalas, aga ei ole sotsiaalministeeriumi allasutus. Tegemist on eraldi seaduse alusel töötava avalik-õigusliku organisatsiooniga."?

Kas see tähendab, et  Haigekassa on riik riigis ja teeb seda, mis talle pähe tuleb? Et võtab lahkesti riigikassast vastu meie kõigi, ka kagueestlaste, sotsiaalmaksu ja lihtsalt deklareerib oma kodulehel, kuidas tema võimaldab Eesti elanikele kvaliteetset, tõenduspõhist ja võrdselt kättesaadavat tervishoiuteenust? Kulla Haigekassa, ma võin sulle täiesti tasuta ära tõendada naisterahva viimase vindi peal raseduse, kuid ma palun talle võrdselt kättesaadavat tervishoiuteenust! Või pead sa võrdse kättesaadavuse all silmas seda, et Lõuna-Eestis on alles hulk sünnitamiseks sobilikke suitsusaunu (neid UNESCO-omi) ja kudemiseks kohaseid järvekesi?

27. okt 2017 on meedias teade: Haigekassa nõukogu kinnitas juhatuse esimehe Rain Laane ametitasuks 7800 eurot kuus. See on suurem palk kui peaministril. Endise Haigekassa juhi palk oli pea kaks korda madalam.

Kust põrgust me endale sellise haige kassa oleme saanud, tahan ma teada???

Mul on sõber Indiast. Elab Eestis, kuid arsti juurde käib Indiasse. Sest Eestis ei ole võimalik arsti juurde aega saada! Võib-olla tuleks kah järgmine kord temaga kaasa minna - aga sellisel juhul ma palun oma sotsiaalmaksu Indiasse suunata...

Pilt Valgas toimunud aktsioonist sünnitososakonna kaitseks on pärit siit. "Kas paneme väikelinnad üldse kinni?" on küsinud korraldaja.

Allkirja Põlva sünnitusosakonna allesjäämise toetuseks saab anda siin:
http://petitsioon.ee/sailitame-polvas-sunnitusosakonna/#btn-more 

Valga sünnitusosakonna toetuseks siin:
https://www.petitsioon.com/valga_sunnitusosakonna_kaitseks

Soovitan soojalt ka teistel väikelinlastel alla kirjutada. Mõlemale.  Ja eriti võrukatel, sest nemad on järgmised. Kahe aasta pärast Nii on Otsus-tatud.

Wednesday, March 21, 2018

Kulutõhus sünnitus

Ma olen majanduslikult mõtlev inimene. Sellepärast käin ma vahepeal väljamaale töölegi, et ennast ära majandada. Ja sellepärast meeldivad mulle  teised majanduslikult mõtlevad inimesed ka.

Esimeses teadaandes Põlva ja Valga sünnitusosakondade sulgemise kohta väideti, et need ei paku piisavalt kvaliteetset teenust. Kui kaks  ja pool tuhat Põlvas sünnitanud naist-peret  selle peale tagajalgadele tõusis ja  FB-s viimase pressi häält tegi, kiirustati korrigeerima: "Einoh, tegelikult sulgeme ikka sellepärast, et ei ole kulutõhus." 

Vaat sellest saan ma juba aru. Kulutõhus peab muidugi olema. Tegelikult tuleks igale lapsele sünnitusmajas selle sildi peale, kuhu pikkused-kaalud kirja saavad, ka tema hind kirjutada. Et oleks täpselt teada, palju uus ilmakodanik riigile maksma läks. Ma saan niimoodi aru, et Tallinnas ja Tartus sündivad inimesed on kohe tükk maad odavamad. Et umbes nagu Adidase ja Adidadase vahe.

Aga vahepeal tahaks ju suure hulga odava kraami vahele kvaliteetkaupa ka saada...

Kui nüüd riik ikkagi otsustab, et temal ei ole kvaliteeti vaja ja kõik tuleviku eestlased peavad tulema konveieri pealt, siis on tragid lõunaeestlased kulude minimeerimiseks abivalmilt juba terve rea suurepäraseid ideesid välja töötanud. Sest karta on, et inimesed sigivad ikka veel mõnda aega isegi Lõuna-Eestis, see on lihtsalt looduse poolt nõnda säetud ja loodusseadusi pole isegi ei Mitšurin ega Hruštšov suutnud seljatada.

1) Täpselt sama jätkusuutlik oleks saata need sünnitajad, kes Tartus tuppa ei mahu ja koridorides oma konveierkorda ootavad, sünnitama Põlvasse, Võrru või Valka. Kõlab jube naljakalt, eksole! Aga kes seletaks mulle ära, mille poolest erineb see variant sellest, et põlvakas peab Tartusse minema???

2) Majandus- ja taristuministri Kadri Simsoni sõnul oleme 2018. aasta juulist üle minemas tasuta maakonnasisese bussiliikluse süsteemile. (Džiisas, kui kulutõhus!!!) Kuna lisaks tasuta sõidule peab paranema ka ühenduste arv ja liinivõrk, siis loodetavasti on ministeeriumites olemas ka exeltabel kulutõhusa sünnitusliini tarvis Lõuna-Eestisse.  Kulutõhususe mõttes tuleks end igaks juhuks eelnevalt reisile registreerida, soovitavalt juba eostumisjärgsel päeval. (Noh et saaks varakult exelisse kanda).

3)  Sünnituslahvka. Kaks korda nädalas sellest kellast selle kellani kolme tee ristis suure tamme all. (Või suure tamme kännu kõrval).

4) e-sünnitus. Üks äpp meil juba on. Ja üldse sünnitasid naised vanasti põllupeenral. Ja üldse, kuradi angerjad, mida asja neil on sinna Sargassosse ronida! Majanduslikult palju mõistlikum oleks nad õpetada ümber näiteks Peipsi järve kudema. Ei ole siin midagi, et käin kus tahan, mingi kord peab ikka olema... (viimase, angerja-näite autor on Riinu Räim FB-st)

5) Elukohajärgne sundsteriliseerimine. Tõenäoliselt liiguks siis teatud vanuses elanikkond hoogsamalt Tartusse-Tallinnasse ning projekti "Maale elama!" asemel saaks Euroopalt raha küsida projekti "Maale surema!" jaoks (kulutõhususe mõttes võiks mujalt Euroopastki inimesi meile surema tuua).

Mina olen igal juhul kulutõhususe poolt. Ainult et mul on mõned küsimused, millega ma mõnikord - kui ma mõtlema satun, aga enamaltjuhult ju ei satu, sest mul on ekseliametnikud, kes minu eest mõtlevad - jänni jään. Näiteks, et kui kulutõhus on...
... joodiku kümnendakordne eluleaitamine?
... presidendi vastuvõtt või laulupidu?
... eestikeelne haridus?
...

"Eesti riik on kulukas ja Eesti riik on kallis. Ta on kulukas kodaniku rahataskule ja ta on kallis kodaniku südamele,"  on öelnud Lennart Meri.

.Ja siis  tuletab AS Lõuna-Eesti Haigla juhatuse liige Mart Einasto meile meelde, et vahetu sünnitusteenuse osutamine on lõpetatud juba Haapsalus, Jõgeval ja Raplas, mistõttu sealsed lapseootel pered peavad lapse ilmatoomiseks palju kaugemale sõitma.
Just. Küll need naised seal on alles õnnelikud, et saavad ühe valuga hakkama - füüsiline ja vaimne liituvad mõnusaks sümbioosiks, kui sa auto tagaistmel tuhudes väänled, endal närv põnevusest pingul, et kumb variant nüüd tuleb - kas sünnib lapsuke saja kilomeetri pealt tunnis või hoopis tipptunniummikusse, kus kõrvalpassivate autode ekipaažid saavad uue ime kulutõhusale sünnile rõõmsalt kaasa elada.

Selline lugu, kallis EV100...

 Näide kulutõhusast sünnitusest. Pärit siit. 

22.03: Tänasest on netimaailmas üleval ka petitsioon, kus saab anda oma allkirja Põlva sünnitusosakonna allesjäämise toetuseks:

Monday, March 19, 2018

Kelle oma on Haigekassa?

Neljapäeval, 15.märtsil pärast tööpäeva lõppu vaikselt meediasse libisenud teade Kagu-Eesti sünnitusosakondade peatsest sulgemisest on järjekordne Rail Baltic või Tartu tselluloositehas - tilgutame tõde jupikaupa, et saaks oma tahtmise läbi suruda. Sest rahvas, teadagi, on, noh, selline rumalavõitu, nemad ei saa ju aru, milline äge bisnis on eesti mets hiinlase kempsupaberiks teha!!

Nüüd siis Kagu-Eesti sünnnitusosakonnad. Esiotsa aetakse juttu Põlva ja Valga sünnitusosakonna sulgemisest. Põlva sünnitusosakond, mida aastakümneid on rahva poolt ainult kiidetud ja varsti ka aastakümneid sulgemisega ähvardatud! Niuts! Kusjuures kõigile jäetakse mulje, et Võru sünnitusosakond jääb alles. No tõepoolest, kas neil on seal iga 25 km tagant sünnitusmaja vaja ... Seda, et meil on plaan ka Võru sünnitusosakond kahe aasta pärast kinni panna, seda me esiotsa veel rahvale ei ütle. Las õpivad Värskast Tartusse sünnitama käima (90 km), pärast on hea võrukatele öelda, et näe, Värska omad käivad ja ei virise!
 Pilt on pärit siit.

Haigekassa juhatuse liige Maivi Parv. „Lõuna-Eestis on praegu kolm haiglat, kus toimub vähem kui 300 sünnitust aastas, Naistearstide Seltsi hinnangul on aga kvaliteetse teenuse osutamiseks vajalik 400-500 juhtu aastas. Nii Põlva kui Valga haiglad jäävad alla selle näitaja – eelmisel aastal toimus Valgas 138 ja Põlvas 245 sünnitust.“
Kvaliteetne teenus - mul pidi kaane pealt viskama! Ma ise sain "kvaliteetse teenusepakkuja" käest 30 aastat tagasi sellise kogemuse, et siiamaani tõusevad juuksed püsti! Kui Põlva sünnitusosakond ei paku kvaliteetset teenust, siis ei ole kvaliteetset teenust maailmas olemaski!

Ma kohe päris-päriselt ei saagi aru, mis siis nüüd jälle mängus on. (Rahvas ongi ju loll!) Majanduslik kasu? Kelle oma? Kodanik sünnitaja oma, kellel tuleb paarikümne kilomeetri asemele paarsada (sest koju tahaks ju ka pärast, eks) juba kasvõi kütusekulu tõttu mitte. Kas tõesti tuleks riigile odavam ja majanduslikult mõistlikum kiirabi järelesaatmine igale sünnitajale? Kui palju odavam?

Hirmsasti tahaks öelda, et kulla Haigekassa, tee oma tööd, mis sulle on teha antud, korralikult (ja ära lase meie kõigi raha sadade tuhandetega tuulde, võltsarvetega näiteks, nagu mullu Pealtnägija pajatas) ning lase nendel, kes oma tööd korralikult teevad, seda kah korralikult teha...

Ja kui sünnitus siiski peale ei hakka? Kas kiirabi viib selle raseda naise, kelle ta Värskast Tartusse tõi, tagasi 90 km kaugusele koju  või jätab ta Tartusse haiglapäevi tegema? Kas see kiirabitöötaja, kellel tuleb sünnitus autos vastu võtta, on ikka "kvaliteetsema teenuse" pakkuja kui Eesti parimaks tunnistatud Põlva ämmaemand?

Tegelikult tahaksin ma hoopiski seda teada, et kelle oma on Haigekassa. Kas mitte me kõik, ka Kagu-Eesti inimesed, ei panusta oma sotsiaalmaksuga sellesse? Nagunii sõidab lõunaeestlane suuremate probleemide korral Tallinnasse või Tartusse (üldjuhul omal kulul, mitte Haigekassa toel). Jah, loomulikult ei saa igas külas olla südamekirurgi ja väga tore, et  Tallinnas ja Tartus igat sorti peenemad spetsialistid olemas on, kuid sünnitusosakond ei ole südamekirurgia. Ja kui Haigekassa on meie kõigi oma, siis äkki me võiksime ka mõnel puhul kuidagi sõna sekka öelda lisaks oma igakuistele annetustele???

Ja siis ma tahaksin veel teada, kelle oma on SA Tartu Ülikooli Kliinikum. Mul on kuri kahtlus, et Kliinikum saab suurema osa oma tegutsemisrahadest Haigekassalt. Ja siis ma ei saagi jälle aru, et miks ei võiks seda teenust Põlvas edasi pakkuda... et kui me kõik Haigekassat rahastame... nii hästi koguni, et tööjõukulud on Haigekassa eelarves 2018. aastal võrreldes 2017. aastaga tervel 13 % suurenenud...

Alles nädal tagasi, 10 märtsil, annetasid südamest ja rõõmuga paljud Põlvamaa elanikud ja ettevõtted SA Tartu Ülikooli Kliinikumi poolt korraldatud üleeestilise kampaania "Üleannetus" toetuseks. Oli ka lapsi, kes viisid oma kogutud taskuraha annetuskasti. Tulemuseks oli see, et Põlva maakonnas kogutud annetuste summa 3226 eurot oli ülekaalukalt suurem võrreldes teistes maakondades kogutud summadega. Info pärineb siit.
Lollikesed, eksole.

Taavi Rõivas selgitab FBs (grupis Põlva Sünnitusosakonna toetuseks - opositsioonipoliitikuna saab ta tõepoolest ka toetada!): "Sünnitus tähendab enamasti nelja valveringi (ehk nelja ööpäevaringselt valves olevat tervishoiutöötajat), mis omakorda võimaldab ööpäevaringselt tagada ka valmisoleku opereerida (kirurgi ja anestesioloogi valve). Võimalik majanduslik kokkuhoid sünnituse lõpetamisest üldhaiglas (maakonnakeskuse haigla) on parimal juhul mõnisada tuhat. Ehk 0,03% Haigekassa eelarvest."
 
Ehk nagu peaaegu et mitte midagi. 
Kes arvutaks kokku võimaliku majandusliku ja emotsionaalse kahju? Jah, kümnekonna aasta pärast on inimene loomulikult jälle kohanenud ja praegune pettumus ning valu ununenud või vähemalt leebunud. Aga praegu on küll tunne, et inimlikkus, see on nõrkadele. Et jälle sõidetakse üle. Jälle. Jubamaiteamitmendat korda üsna lühikese aja jooksul.

Kuidas pagan on see võimalik, et ma omaenda raha eest omaenda kodus sihukest käitumist pean taluma?

Linn tuleb täita lastega...

Thursday, March 1, 2018

Hakkame sättima...

Es lää puult päivägi päält pühä ja pito, ku ütel sõbral, Räpina lillesäädjäl, oll joba võimalik uma FB-saina pääle kirotada: 
"Usk eestlusesse on tagasi - üldise eufooria tõttu kippus teine kaduma minema.
Nüüd on, nagu ikka: tellised tee ääres, jama etendus, kõne ei sobinud, vale inimene kutsutud, kiri pärjalindil tahtlikult valesti, mõned kleidid koledad...."

Mind lohutab natuke ainult see, et ilmselt on igasuguse vingumise juures tegemist mingil määral ühiskondliku paratamatuse ja omamoodi loodusseadusega nagu piimahammaste väljalangemine või kõrvade asetus üks ühel, teine teisel pool pead. Kriitikat valitsejate aadressil olen ma kuulnud Saksamaal,  Islandil, Norras, Uus-Meremaal, Ecuadoris...

*  *  *
Tänases "Maalehes" on komplekt anekdoote, mida lätlased eestlasteja nende aegluse kohta räägivad. Minu lemmikud:

Inimene koosneb 90% ulatusest vedelikust. Eestlane koosneb 90% ulatuses pidurivedelikust.

Olümpial toimuvad jooksuvõistlused. Antakse start. Kaasaelajad ergutavad omasid.
Ameeriklased: "Go! Go! Go!"
Hispaanlased: "Rapido! Rapido! Rapido!"
Sakslased. "Schnell! Schnell! Schnell!"
Eestlased: "Noh, mis seisad!"

Eesti kiirabi slogan: "Aeg parandab kõik haavad."

*  *  *
Millal saab informatsioonist reklaam? Igatahes kavatsen ma siinkohal teavitada ABZ Reiside põnevamatest pakkumistest.

Pikamaaplaneerijatele: valmis Ecuadori programm aastaks 2020. Koos retkega Amazonase vihmametsa ja Galapagose saartele. Ekvaator loomulikult ka. Jaanuar-veebruar - et saaks ikka pruuniks teiseks veebruariks.
Järgmise aasta ehk siis august 2019 Island on juba peaaegu ära broneeritud - paar kohta siiski veel on. 

Lapitöö-festival toimub Suzdalis, reis sinna 9.-14. augustil 2018 ja maksab 365 raha.

 See imearmas lapitekk on pärit lehelt LapiButiik.

Kontsert kollaste sirelitega, juba enam kui kümme aastat populaarne reis Lätti, Dobele sireliaeda, on tänavu pakkumises kahepäevase variandina. 26.-27.mai.

Valikus on veel  Praha (20-25 aprill), Berliin (21.-27. aprill) Kaliningrad (1-5 mai), Põhja-Poola (juuli algus) Ahvenamaa (juuli keskpaik),   Valgevene (juuli lõpp),  Bulgaaria ja Rumeenia (aug keskpaik), Horvaatia (sept algus), Portugal (sept lõpp)...

Lähem info Abz Reiside kodulehel.

 Ja siis ma tuletan meelde veel sedagi, et 8. märtsil kell 18 on Võluvõrus (Räpina mnt 12, III korrus) Islandi lugude õhtu ja 22. märtsil kl 18 Lõuna-Ameerika lood.

Hakkame sättima!!! :) 



Monday, February 26, 2018

Aitäh, minu Eesti!

Minu meelest on nüüd selgemast selgem, et Jumal valvab Eestimaa üle, ükskõik, kui palju me ise oma hümni ja selle seaduse ümber jaurame. Sest niisugust ilma lihtsalt ei saa keegi teine korraldada. Aitäh Sulle, armas taevaisa, sinisinise taevasillerduse, korralike külmakraadide ja selle puhta, kord hõbedaselt, siis jälle kuldselt langeva-sätendava valge lume eest!
Aitäh Sulle, armas Helve Kagukeskuse lillepoest, selle ägeda välikimbu-idee ja teostuse eest!

Aitäh, Kristi ja Kiti, et saime "ära sätitud"! (Mulle meeldisid väga need ETV reklaamiklipikesed tekstiga "Hakkame sättima!" - nii soojalt kodune väljend!)
Ja sättida oli vaja. Sest sünnipäeva-eelõhtul oli linnapäälikute vastuvõtt, kus muuhulgas anti Võru linnapea vapimärk legendaarsele ja värvikale õpetajale Elmar Susile - minul on au olnud olla tema kolleeg, mitte õpilane - aitäh, linnapea, märkamast ja aitäh, Elmar, kõigi muhedate hetkede, kõigi Su kaanide, kopranõre ja ussiviinade eest!

Aasta tegijateks kuulutati peol Timmide suguselts, kes on Nöörimaale kaelkirjaku teinud ja selle taha uue toidukeskuse. Aitäh, Mart-Taimar-Tarmo, nii nende eelmiste toreduste kui selle uue eest! Kummardan teie ees mõttes iga kord, kui seaperest mööda astun (need sead teevad mulle iga kord sigahea tuju!), kui söögisaalis Navitrollat naudin või kui kasvõi kaugemalt mööda sõitma trehvan - Võru arhitekti poolt projekteeritud, Võrumaa toodangut pakkuv Võrumaa meeste tehtud värk - no on uhke! Täiega timm värk! Aitäh, Timmid!

Aasta ettevõtteks nomineeriti metallist ehituslike konstruktsioonide valmistamise ja paigaldamisega tegelev AS Võru Hallid. Vägev, Eimu! Jaksu Sulle! Aitäh, Ülle, sellise poja eest!

Aitäh, pidulised Aigar ja Aino, oli tore teid üle pika aja näha!

Rõuge vallas sai samal ajal toreda tunnustuse Sandra oma salongiga Amii - Aasta Uus Tulija. Nii tore, Sannu, jätkugu Sul energiat - ideedest Sul esiotsa puudust ei paista! Aitäh selle armsa koha eest! Aitäh, Kiti ja Janek, sellise Sannu eest!

Aitäh, Mikk, et Sa meid Nogole lippu heiskama kamandasid! Niimoodi sai see pidulik päev kohe tükk maad pikem!
Aitäh, Nogo küla rahvas, kes te ikka ja alati platsis olete, olgu selleks ühine vistel-vastel või mistahes muu teema - töine või pidune, vahet pole...
Aitäh, Pille, termose ja tee eest! See oligi hää mõte!
Aitäh kellelegi, kes sinimustvalged õhupallid Rõuge nime külge mõtles, kellelegi, kes need täis puhus, kellelegi, kes need kokku ja kinni sidus...
Aitäh, Paul Barnhard, selle Sinu initsiaalidega lipu eest, mida Sa oma kirstupõhjas hoidsid ja mis veel alles õige mitu aega pärast taasiseseisvumist välja tuli! See on sõnulseletamatu tunne, segu austusest, härdusest ja omamoodi hämmingust, mis niisuguste asjadega kaasas käib.

Aitäh, Merilyn, hommikukama ja -kohvi eest :) !
Aitäh, Premia jäätisevabrik, selle imemaitsva jäätise eest! Esimesed ampsud läksid küll kergelt kõheldes - no on keeruline sedavärvi asju suhu panna! - kuid pärast esimesi tuli peagi poodi uute jäätiste järele kihutada. Laste suud nägid kah väga põnevad välja :)!
Aitäh, sõber, et Sa oma peo just sellele päevale otsustasid sättida ja niimoodi meile topeltpiduliku, kuid väga hubase olemise oskasid korraldada! (Ja ma ei väsi imetlemast meie maakivi!)

Aitäh, Margarita, korralikult ette valmistatud pidukõne eest :)! Aitäh "köögitoimkonnale" imemaitsvate roogade eest! (Brokoliga salatiroheliseks tuunitud kartulipüree sõnum "Sõbrad, kevad pole enam kaugel!" mõjus päikselisel hetkel  isegi ootamatult usutavalt!)
Aitäh, Riita, kõigi nende raputuste ja vapustuste, soovituste ja tarkuste eest, millega Sa meid kollase koera aastasse kupatasid!
Aitäh nende seemnekilode eest, mis selle akna taha on läinud ja mistõttu kallid külalised end etendust vaatama võivad unustada. Mistõttu omakorda pooled tänusõnad toitlustustoimkonnale ütlemata jäävad...
Aitäh "Eesti Minut 100" idee autorile - ma usun, et tänapäeva vahendeid ja võimalusi arvestades sai enamus eestimaalastest sel hetkel - 24.02.2018 kell 13.00 - üles pildistet! Isegi kallistamine oli sedapuhku "üleriigiliselt organiseeritud" - kell 20.18...
Aitäh Suure Muna kohvikule - tundub, et nüüd lõpuks tulebki kartulikoori sööma hakata. Kes aru ei saa, see peab lihtsalt Suure Muna kohvikusse minema ja proovima. Aga ole hoiatatud - sõltuvus tuleb juba pärast esimest ampsu!
Aitäh,  Rõuge, ka selle õhtuse üllatuse eest! (allolev pilt on Mark Martinilt näpatud)
Aitäh, Pille ja Allan, värskete muljete eest presidendi peolt! 
Minu Eesti koos minu Eesti inimestega. Aitäh teile, minu inimesed, kes te postitasite sotsiaalmeediasse oma Eestit. Aitäh teile, minu inimesed, kellega me sel päeval ei kohtunud ega suhelnud. See polegi tähtis - me teeme seda homme või ülehomme või kuu aja pärast. Vahet pole, sest me teame ju - me oleme omad inimesed!

Ilusat uut aastasada meile kõigile!

Sunday, February 25, 2018

Ma vihkan seda nime!

"Ma vihkan seda nime!"  rahuliku loomuga Juan ärritub silmnähtavalt.
"Sa võiksid ka temaga rääkida,"  oli Leegi soovitanud. "See on uskumatu, mis lugusid ta räägib!" Leegi ütleb mulle seda Kolumbias, ühes Bogota hostelis. Nii umbes kuu aega tagasi :).
Juan töötab selles hostelis õhtuti ja hommikuti. Vastukaubaks saab mees tasuta ööbimise. Päeval müüb 45-aastane Juan Solis õppeprogrammide tarkvara.
Juanil saab varsti juba aasta Bogotas oldud. Sellest esimesed viis kuud illegaalina arepasid ehk maisileivakesi müües. Oma kodumaal audio- ja videoreklaamide vallas töötanud, oma firmat omanud mees hakkab Kolumbias tasapisi jalgu alla saama.

Juan on pärit Venetsueelast. Juba mitmendat aastat maailma halvima majandusega riigi tiitlit kandev naftarikas Venetsueela oli veel hiljuti Ladina-Ameerika jõukaim maa. Nüüd räägib Juan söögist, mida ei ole, ravimitest, mida ei ole, esmatarbekaupadest, mida ei ole, ning hüperinflatsioonist. Klõpsib oma jutu ilmastamiseks lahti nii uudiseid kui youtube'i-klippe. Tühjad poeletid meenutavad mõningaid hetki nõuka-ajast, kuid näevad veel kurvemad välja. 
"Toidukauplustes valvavad sõdureid neid lette, millel midagi müüa on. Inimesed söövad lemmikloomi, "jahile" hiilitakse ka loomaaedadesse. Naised käivad Kolumbiasse oma juukseid müüma. Sünnitusmajades pannakse beebid pappkarpidesse,..." loen hiljem netist lisaks.  Reisihuviliste porttaalis trip.ee on keegi Ninatark 2017. aasta märtsikuus postitanud järgmised read: "Toidupoodides oli saada pmst ainult sibulat ja karastusjooke.... Sõiduplaanist kinni pidamine on nõrkadele, tellitud taksod kohale ei ilmu jne."


"Hugo Chávez - ma vihkan seda nime!" kordab Juan.
Hugo Chávez oli Venetsueela president aastatel 1999-2013. 
"1998 aastal hääletas 56 % rahvast tema poolt," räägib Juan. "Muidugi, ta oli karismaatiline tüüp. Õhutas klassivaenu, ütles, et rikas on rikas sellepärast, et ta on seda sinu arvelt, ta on nii-öelda sinu osa ka endale kahmanud. See kõlab ju väga hästi, see kõlab igasuguses ühiskonnas hästi, kui seda kehvemal järjel elanikkonna ees rääkida... Chávez oli ikka ülialatu tüüp! Sõnades sotsialist, tegudes kapitalist. Lõhkus kõik parteid, krabas kogu võimu endale - parlamendi käest, kongressi käest, ja krabas ka kogu riigi vara endale: tehased ja talud justkui riigistati, tegelikult jagati oma suguvõsa kätte laiali. Aga kui sa ikka ei ole talumees või suure ettevõtte juht olnud, siis üleöö sa selleks ei saa ka. Nüüd on neeed kõik lõhutud  ja maha jäetud, aga rahval pole midagi süüa..."

"Pole midagi süüa" - see lause kõlb meie jutuajamises Juani suust päris mitu korda. "2000. aastal tõusid ju naftahinnad väga kõrgele - 40-lt USD-lt 150 USD-ni barreli kohta," jätkab Juan.  "Hugo võttis kõik raha endale, riigile-rahvale ei ehitanud põhimõtteliselt mitte midagi - üks haigla ja üks sild... Ta püüdis oma sotsialismi Ecuadori ka eksportida, muudkui andis Ecuadori valitsusele raha.  Lisaks naftatuludele käis ka narkoäri tema kaudu, see oli tohutu korriptsioonivõrk, mida mööda kogu riigi raha jooksis."

Leian hiljem netist Andres Laiapea artikli 2007. aastast,  artikli, kus Hugo Chávez hõiskab, et 2007. aasta 1. maist  ei jää Venetsueelasse enam mitte ühtegi eravalduses olevat naftakompaniid. Et kõik natsionaliseeritakse. Venetsueela on sel hetkel naftatoodangult maailmas viiendal kohal. Artikkel räägib totaalsest riigistamisest: sotsialistlik majandusmudel eeldab riiklikku kontrolli kõigis majandusharudes, seega natsionaliseeritakse praktiliselt kõike, alates energeetikafirmadest ja lõpetades toidukauplustega. Ja et pärast seda kõike peaks president Hugo Chávezi arvates saabuma tõeline sotsiaalne harmoonia. 
"Kas selline tegevus toob endaga kaasa ka majandusliku harmoonia, selles tuleb vist kahelda," lõpetab Andres Laiapea. 

Kümne aastaga maailma viiendast naftariigist kerjuseks - järjekordne sotsialismi suursaavutus...

"Hugo Chávez - ta muutis meie konstitutsiooni, muutis meie lippu, muutis meie ajalugu - isegi seda 200-aasta tagust, Bolivariga seotut!!!" Juani silmad välguvad. Ei saa öelda, et ta oleks vihane, kuid ta on silmnähtavalt ärritunud.
 "Meie praegune president Nicolás Maduro on täpselt samast puust. Samast parteist, Hugo usin õpilane. Tal pole aimugi, kuidas riiki juhitakse. Kogu Venetsueela ajaloos pole nii suurt kriisi olnud nagu see, kus me praegu kükitame. Riigivastased tapetakse, valimised võidab alati võimupartei, kolm päeva tagasi lasi Maduro ühe politseiniku nagu koera tappa - vaata internetist! Eelmisel aastal tapeti iga kuu mõni tudeng! Rahumeelsete demonstratsioonide käigus! Kõigi nende asjade kohta on netis videod olemas! Sajad on tapetud, tuhanded vangis ja kõik läheb iga päevaga aina hullemaks! Keegi appi ka ei tule, kõik riigid ütlevad: "See on teie siseasi!"


"Kas turistil on Venetsueelas ohtlik?"
"Jah. Ja mitte ainult turistil. Minul ka on. Ja ega sinna pole varsti enam võimalik minnagi - enamus lennufirmasid on Venetsueelasse lendamise lõpetanud! Valuutahädas valitsus sunnib Venetsueelasse lendavaid lennufirmasid tankima kunstlikult kõrge hinnaga, mistõttu need on sunnitud kas lende lõpetama või üsna soolaseid hindu küsima. Omad inimesed - need, kes sinna veel jäänud on - ega need ei jaksa täna enam selliste hindadega lennata ka... Inimesed lahkuvad Venetsueelast massiliselt." Seda viimast olime oma silmaga näinud Kolumbia-Ecuadori piiripunktis, mis kubises venetsueellastest. Me lihtsalt ei saanud sel hetkel põhjustest aru. 
"Esimene laine läks teele siis, kui Hugo pukki sai - kahe aastaga lahkus riigist 2 miljonit inimest!" ütleb Juan.
"Kus Sinu pere on?"
"Üks õde on Argentiinas, teine Floridas."
 See on meil juba teine sotsialismiteemaline jutuajamine Lõuna-Ameerikas...
 
 *  *  *
 Kaks viimast eestikeelset artiklit Venetsueela elust: 
"Ilus sotsialistlik elu Venetsueelas: inimesed korjavad ellujäämiseks jäätmeid"

"Venetsueelas toimuv on õpikunäide sellest, kuidas võim inimesi korrumpeerib ning head kavatsused võivad viia väga halvale teele. Tänaseks kujunenud sügav sotsiaal- majanduslik ja poliitiline kriis ei tulene pelgalt president Nicolás Maduro isikust, vaid selle juured peituvad tema juhitava Ühinenud Sotsialistliku Partei ideoloogilistes alustes." Mall Mälberg, Toomas Alatalu

*  *  *


Üksiti annan teada, et kahe neljapäeva õhtul, 8. märtsil ja 15. märtsil 2018 kell 18 on võimalus igasuguseid lugusid "elusast peast" kuulda - Võrus, Võluvõru ruumides. Esimesel korral saab teemaks olema Island, teisel Lõuna-Ameerika.
Tule siis kohale :)!

Monday, February 5, 2018

Meie Lootuse Neitsi

Jorge - Leegi õe sõprade isa - võtab oma ülesannet sama tõsiselt kui ülejäänud pereliikmed. Eelmisel päeval oleme Paula ja tema ema Yasminiga tiirutanud Usaquenis - linnaosas, kust  2600 m kõrgusel mägedes asuv 8 miljoni elanikuga  Kolumbia pealinn Bogotá alguse sai.

 Kellele potti? Kellele panni? - üsna ootamatult mõjub selline müügimees suurlinnapildis.

Bogotá vapp

Päristaimedest seinahaljastus. Umbes nagu taskutega mistra, mille taskud on kõigepealt mulda ja siis taimi täis topitud. Kuna taustamaterjaliks on "kangas", siis  vettib see ilusasti läbi ja hoiab ja jagab niiskust...
Peaaegu nagu viiuldajad katusel...

Lisaks Rovaniemile ja Islandi Akureyrile siis ka Kolumbias, Bogotás...

Bogotá nime puderkapsadsaaga

Nimi Bogotá tuleb muisca-indiaanlastelt Bacatá (need on kah sedasorti indiaanlased, kes käisid samuti vanal heal ajal järvevette kulda loopimas ja sellega Eldorado-legendile põhja ladusid).

Kui hispaanlased siia aastal 1538 sõjalise tugipunkti rajasid, panid nad sellele nimeks  Nuestra Señora de la Esperanza (Meie Lootuse Neitsi). Järgmisel aastal, tugipunkti juriidilisel vormistamisel, muudeti nimi ümber: Santa Fe (Püha Usk) / Santafé. Sest vormistaja kodu asus Hispaanias, Santa Fe nimelises külakeses.
Tundub, et kõik selle Hispaania külakese elanikud on ilma peale laiali jooksnud, seal endale mingi maatükikese krabanud ja sellele Santa Fe nimeks pannud - sellenimelisi kohti on kogu maailm täis. Ainult Eestis vist ei ole... (nagu meil pole ka ülearu palju katoliiklust).
Santa Fe'sid oli isegi Kolumbia piirides liig palju. Et neid kuidagi eristada, täiendati hispaanlaste poolt pandud Santa Fe'd vanade indiaanlaste Bogotága. Saadi Santafé de Bogotá. Samal ajal oli Bogotá nimi ümber tõstetud asulale, mida täna tuntakse Funza nime all

Kolumbia iseseisvumisega hispaanlaste alt (1830) ja vabariigi rajamisega loobuti omariikluse tuhinas hispaanlaste poolt antud nimest. Järgi jäi  Bogotá. Aga sihuke koht oli ju juba olemas... Teine Bogotá muudeti Funza'ks. 

1991. aastal täiendati konstitutsiooni ja Bogotást sai uuesti  Santafé de Bogotá
2000. aastal täiendati konstitutsiooni ja nüüd tõmmati Santafé jälle maha... Nii et täna kannab Kolumbia pealinn nime Bogotá, aga mis homme saab - ei me ette tea...

*  *  *
Jorge elab nii peenes majas, et keegi ei oska isegi selliste majade olemasolu Bogotás kahtlustada. Isegi veel siis mitte, kui me oleme õigesse tänavasse jõudnud. Sest tänav on täis täiesti tavalisi ilmetute fssadidega maju. Isegi siis veel mitte, kui me oleme maja all asuvasse parklasse keeranud. Isegi siis veel mitte, kui me oleme parklast treppe mööda kõrgemale liikunud.
Me peaaegu tardume paigale.
 Selline näeb ju välja  kolledži siseõu Inglismaal, mitte elumaja Kolumbias???

 Jorge on igavesti sümpaatne intellektuaal. Ajaloolemb. Et me kõigest paremini aru saaksime, viib ta meid oma vinge kortermaja katusele. Üks elanikest naudib sääl parasjagu lamamistooli, päikest, kohvi ja raamatut. Meie ees, taga ja kõrval toimetavad kaheksa miljonit...
Karlsson Katuselt sobiks palju paremini Kolumbiasse elama... Eemal paistab veel üks katuserõdu, millel tõenäoliselt saab samamoodi elu nautida nagu seda teeb "meie katuse" inimene.

"Gentrifikatsioon," ütleb Jorge. "See on gentrifikatsioon, mis meil siin toimub. Juba pikemat aega."
"Gentrifikatsioon - mida see tähendab?" küsin mina vastu. Ma ei tea, et oleksin selle sõnaga varem kokku juhtunud.
"See on niisugune protsess linnastumise juures, kus jõukamad inimesed kolivad kesklinnast minema," ütleb Jorge. "Reeglina on ju kesklinnas kõige magusamad krundid ja kinnisvara, aga meil on jõukam raahvas kesklinnast minema kolinud. Inglismaal on ka selline periood olnud. Vaata neid ja neid hooneid -" Jorge viipab käega uute modernsete kõrghoonete suunas - "sinna püütakse nüüd uusi elanikke sisse meelitada. Mulle ei meeldi, et sellised hooned kesklinna tehakse ja ei-tea-kellega täidetakse."
 "Aga miks läksid inimesed kesklinnast minema?" ei saa mina aru.
"Sest kesklinnas on väga pikka aega liiga ohtlik olnud," ütleb Jorge. Vastus selgitab ka, kuidas on võimalik, et "täiesti tavaline" inimene elab sellises piirkonnas ja sellises majas. 
"Ohtlik?" 
"Nojah. Viimastel aastatel muidugi mitte enam nii hullusti. Gerilja-sõjad said ju 2016 ametliku lõpu."
"2016? Alles? Need algasid ju 1948?"
"Jah.  Meie president Juan Manuel Santos Calderon sai ju koguni Nobeli rahupreemia selle eest, et suutis  oma riigis lõpuks ometi rahu majja saada."
 Džiisas - 1948 kuni 2016!!!
 Jorge annab meile kiirülevaate Kolumbia ajaloost.

*  *  * 

Koloniaalajastul oli Bogota koos Cartagenaga praeguse Kolumbia territooriumi tähtsaim linn.
Siin elanud mõjukate kreoolide eestvedamisel tekkis vabastusliikumine, mis Kolumbia 20. juulil 1810 esimese eraldumiseni Hispaaniast viis. Hispaanlastel õnnestus korraks siiski võim taaskehtessstada, lõplik iseseisvumine tuli aastal 1819.

Bogotast sai Suur-Kolumbia pealinn. Aastal 1830 jagunes Suur-Kolumbia Ecuadoriks, Kolubiaks ja Venetsueelaks.

Pärast seda pole Kolumbias õigupoolest mingit rahuperioodi  olnudki. Suur-Kolumbia lagunemisele-jagunemisele järgnesid Kolumbias kodusõdade aastakümned - või pigem aastasajad. Üheks kohaliku elanikkonna jaoks raskemaks perioodiks selles kodusõdade nimekirjas loetakse  Tuhande Päeva Sõda aastatel 1899-1902. Konservatiivide ja liberaalide vahel. Viimane konservatiivide-liberaalide kaklus algas 1948 ja lõppes 2016!!! 

1948 rajati Bogotas Ameerika Riikide Organisatsioon. Selle käigus mõrvati liberaalse partei presidendikandidaat. Mõrv vallandas mitmeid päevi kestva vägivallalainetuse, nn Bogotazo. Ülestõusnud rahvamassid rüüstasid linna.
Pärast Bogotazo't muutus linna areng oluliselt: jõukal järjel perekonnad, kes seni olid elanud kesklinnas, kolisid nüüd ümber linnaosadesse nagu Chapinero, El Chicó ja  Usaquen.
Kuid vägivallalained ei tabanud mitte ainult Bogotat, need veeresid üle kogu maa. See tähendas, et pealinn sai pelgupaigaks neile, kes mujalt minema aeti või kes ise põgenesid. 20. sajandil kasvas Bogota elanikkond poolelt miljonilt 7 miljoni peale!

Sõjaväelise diktatuuri ajal alates 1953 hakati linna ehitama lääne suunas.
1961 külastas linna programmi  Allianz für den Fortschritt raames USA president Kennedy. Programmi ja külaskäigu eesmärk oli Ladina-Ameerika riigid USA-le lähemale tuua, sest USA meelest oli sääl liiga palju nõukogude mõju. Sellest visiidist tekkis üks Bogota suuremaid linnaosi, Kennedy linn ehk  Ciudad Kennedy, kus praegu elab ca miljon inimest.

1970ndatel kutsuti ellu gerilja (=partisani)rühm M19, mis mõjutas oluliselt nii linna kui riigi tulevikku. Valitsus otsustas ehitada presidendi residentsi, Casa de Nariño , mis tol ajal oli üüratu luksus keset närust ja vaesunud linnasüdant.
 Presidendipalee pilt on pärit siit. Tegelikkuses on presidendipalee ümber ka jaanuaris 2017 üsna lai turvatsoon, pildistada saab ainult kaugelt läbi raudaia ning kõikjal patrullivad sõdurid. Kuid pidulik vahtkomnavahetus on olemas, kinnitab Oma Silm. 
Sõduritel ei ole midagi pilditeo vastu.

Aprillis 1984 mõrvati  narkomaffia poolt justiitsminister Rodrigo Lara Bonilla . See viis riigi vastandumiseni kartellide ja narkoäriga kogu riigis.
6. november 1985 oli traagilisim päev pärast Bogotazo't. Geriljarühm M-19 vallutas Justiitspalee. Järgnenud edasi-tagasi võitluste käigus riigivõimu pärast hukkusid sajad inimesed.

 13. novembril 1985 hakkas purskama vulkaan  Nevado del Ruiz (ca 130 km Bogotast). Vulkaani sulav lumemüts põhjustas uputused Lagunilla jõe äärsetel aladel ning Armero linna peale vajus tonnide kaupa muda. Tuhanded hukkusid tulvavetes. Katastroofi üle elanud siirdusid uut kodu otsima Bogotasse.

1990ndatel sai Bogotast uimastikartelli sihtpunkt. Linnas toimus hulgaliselt terroriakte, muuhulgas pommid ostukeskustes ja DAS-s ehk julgeoleku majas. Tuhanded hukkunud ja hoogne uimastisõda. Aastakümmet märgib uimastiparuni  Gonzalo Rodríguez Gacha, alias „Mehhiklane“ surm julgeolekuteenistuse käe läbi.

*  *  *
 Me oleme ikka veel katusel.
"Vaata sinnapoole - see on üks põnev käimasolev projekt," viipab Jorge järgmises suunas. Üsna kaugel paistab midagi  mitmevärvilise Lasnamäe või Annelinna sarnast. 
"See on Bolivari linnosa, mis praegu jõudsalt areneb. Ja tead, miks? Oli meil siin üks jaapanlane, kes muudkui imetles, et kuidas ikka on võimalik, et kolumbialased nii rõõmsameelsed on. Vaesed ja viletsates oludes, aga ikka rõõmsameelsed. Ja mõtles välja sellise teraapia, et hakkas tooma rikkaid, stressis ja depressioonis jaapanlasi siia. Pani nad paariks kuuks kõige vaesemate kolumbialaste juurde elama. Selle ajaga hakkasid inimesed aru saama, mis on elus tegelikult oluline. Seitse aastat on ta juba niimoodi jaapanlasi siia tassinud, üle 800 inimese, ja need on väidetavalt kõik abi saanud!"

Lahkume katuselt ja keerame esimese nurga taha. Pole kahtlustki, et me oleme kesklinna, La Candelaria, südames.

La Candelaria vanim maja

"Teeme  septimaso't," teeb Jorge ettepaneku. See tähendab tänav number seitset mööda jalutamist. Ehk mööda kesklinna peatänavat mööda jalutamist. 
Septimaso ei erine millegi poolest maailma muudest suurlinnade südametest - tänavakunstnikud ja -muusikud, vidinamüüjad,... no maletajaid ehk ei ole päris igal pool, ehkki Hiinas kah näiteks on.

Monumentaalne Bolivari väljak on ümbritsetud monumentaalsetest  hoonetekompleksidest: 1823 lõpetatud katedraal,
Bogota katedraal Bolivari väljakul. Järjekord nagu Lenini mausoleumi juures. "Igal laupäeval jaanuarit märtsini on meil siin tasuta orelikontserdid. Esinejad on kogu maailmast ja väga tunnustatud tegelased," ütleb Jorge.

ning põhjaküljel justiitspalee, kus 1985. aastal  dramaatilised sümdmused toimusid. 
Justiitspalee 6. novembril 1985 ründasid varastatud bussiga kohalesõitnud  35 geriljat rühmitusest M-19 justiitspaleed. Tormijooksu käigus tapeti kõigepealt valvurid ja mitmed turvatöötajad. 300 majas viibinud isikut võeti vangi, nende hulgas Kolumbia president. Majas hakati dokumente ja akte põletama. Kolm tundi hiljem lasti ca 200 pantvangi vabaks. 
Väidetavalt oli ründamiskäsk tulnud narkoparun Pablo Escobarilt, kellele ei sobinud ameeriklaste sekkumine.  
Lõpuks ründas justiitspaleed armee, selle käigus hukkus omakorda hulk inimesi, 11 isikut jäidki teadmata kadunuks. 
Nende sündmuste käigus sai ehitis sedavõrd kannatada, et lammutati maha ja ehitati  uus. 
Rahvusooperi Teatro Colon kõrval asub teatrikohvik nimega La Scala :). Isegi Moskva Bolšoi Teatr on siin esinemas käinud, teatab Jorge uhkusega.
Portugali azuleja-kingitus Bogotale mingiks linna sünnipäevaks. Portugal, mu arm :)!!!

Lihtsalt tänaval :) La Candelaria on Bogota väikseim linnaisa ja "pure kultur" - 20. sajandil ei kasvanud Bogota mitte üksnes rahvastiku mõttes, temast sai ka kultuurikeskus, Lõuna-Ameerika Ateena. 

Meie Lootuse Neitsi -  võib-olla see ei olegi halb nimi sellisele pealinnale :)?

*  *  *
  • 68 % elanikkonnast on mestiitsid (eurooplase ja indiaanlase järeltulija), 20 % valged, 10 % mustad aafriklased ja mulatid, 2 % indiaanlased ehk pärismaalased;
  • üle 90% elanikkonnast on katoliiklik;
  • 2,4 % elanikkonnast  (vanemad kui 15 aastat) on kirjaoskamatud - maapiirkondades on see protsent 8;
  •  Kullamuuseumi ja Botero kunstimuuseumi naabruses asub  Luis Ángel Arango Raamatukogu - ca 100 a vana, kogu Lõuna-Ameerika tähtsaim raamatukogu
  •  "Pole tõsi, et inimesed lakkavad unistamast sellepärast, et nad jäävad vanaks, vaid nad jäävad vanaks sellepärast, et nad lakkavad unistamast." - Gabriel Garcia Marquez, Kolumbia kirjanik, Nobeli preemia aastal 1982. Tuntuim teos - "Sada aastat üksindust".
  • Huvitav artikkel gerilja-sõdadest: https://personainfieri.wordpress.com/2016/10/15/kolumbia-rahuplaan/. "Rahu hinnaks on andestamine."
  • ETV-s praegu: Simon Reeve'iga Colombias 
*  *  *
Me oleme vahepeal koju jõudnud. Kuid üks teema sellest reisist vajab - vähemalt iseenda jaoks - veel postitamist...