Friday, January 19, 2018

Vampiiride tants

ehk kuidas meist said vereimejatest orjapidajad.

Heldene aeg! Kes peale matikaallaste gängi oskaks arvata, et vampiirid on päriselt ka olemas?!? 
No mina igatahes ei teadnud. Ma arvasin, et vampiirid on umbes nagu päkapikud. Et natuke on ja natuke rohkem ikka ei ole. Aga Santa Marta muuseumis - sellessamas, mille seina peale oli kirjutatud, et Bolivar oli siin (Bolivar on Boliiviast peale igal pool olnud!) - selles muuseumis räägiti ja kirjutati, kuidas chibcha-tõugu indiaani-inimesed, kes elavad (rohkem küll elasid) Kolumbia Sierra Nevada mägedes - heldene aeg, kes oleks osanud arvata, et maamuna peal on kolm mäestikku, igaüks ise kontinendil ja kõik pealkirjaga "Lumised mäed" -  et need inimesed uskusid vanasti ja usuvad tänini, et pimedas koopas kõvasti mediteerides, paastudes, teatud aineid manustades ja sobilike maskide-kostüümide-kehamaalingute abil on võimalik vampiiriks transformeeruda! Vampiir tähendab selles kultuuris nii poliitilist kui ka religioosset võimu. Miks ka mitte, kui sul ühtäkki on võime lennata, ööpimeduses paksus troopikapadrikus teed leida, näha maamuna "pealtvaates" ja kosmilistel radadel rännata! Ja et kõik saaksid aru, et just sina oled see, kelle poole tuleb alt üles vaadata, on ninapikendust vaja. Ninapikendus on seega umbes sama tähendusega nagu kuninga kroon. 

Ma ei saanud esiotsa üldse aru, et mis pagana ninapikendus. No ma ju ei teadnud, et vampiirid on olemas. Häda mõistuse pärast, eksole. Aga siis näidati mulle pilti ja siis ma muidugi koogelmoogeldasin ja sa kujuta ette - ongi!!! Wikipedia ütleb, et vampiir ehk suur-vampiir (Vampyrum spectrum) on vampiiri-pere ainus liik, kuulub imetajate klassi, käsitiivaliste seltsi ja - pane nüüd tähele - lehtninaliste sugukonda! Et kui see Ameerika suurim käsitiivaline oma tiivad laiali lööb, saab peaaegu meetri kätte, et ta elab troopikametsades, et ongi va vereimeja – hammustab oma teravate lõikehammastega loomadelt tükikese nahka välja ja hakkab siis verd limpsima...

Noh ja see ninapikendus on siis vampiiri lehtnina pärast. Niisugust nina olevat vampiiridel vaja hääle moduleerimiseks ja juhtimiseks. 

 See pilt on pärit siit.

Me ei mediteerinud ega midagi, aga vereimejateks transformeerusime sõrmenipsust
.
Tegelikult olid meil väga head kavatsused, ma ütleksin isegi, et õilsad. Aga midagi ei ole parata, kui sa lihtsalt oled võitjate klassi ja rassi sündinud... 

Neegrinaine, kellega me eelmises postituses käsi võrdlesime, läks meile hinge. Oli teine selline suur ja natuke nukrameelne. Käed sihukest musklit täis, nagu oleks eluaeg essu laotanud. Pakkus meile patse ja massaaži ja mida veel.

Kuna Leegile tuli siiski patsisügelus peale, läksime kõik koos varahommikul Suurt Nukrat Naist otsima. Punupakkujaid on rannas küll ja veel, aga meie tahtsime oma Nukrat Neegrit. Traalisime terve ranna läbi - ei ole! Traalisime veel pool randa tagasigi - ikka ei ole! Võtsime siis esimese ettejuhtuva. See oli samasugust värvi, aga natuke rõõmsameelsem. Vähemalt esialgu.

Palju maksab? 40 tuhhi, selge. Mõni hacienda, raha meil ju on! Kas  värvilisi munakesi ka patsiotstesse? Ikka tahaks elule värvi ka! Palju värv maksab? 5 tuhhi? Olgu, raha meil ju on! Rõõmsameelne neegrinaine seletas muidugi pikemalt, aga seda teevad nad kõik kogu aeg, arvates, et mida rohkem nad räägivad, seda rohkem me aru saame. Tegelikult on asi risti vastupidi. Ja me oleme õppinud, et kui hind on kokku lepitud, siis edasi me ütleme kõige peale "Jajah." "Si-si!" 
"Nelikümmend tuhhi - si-si! Viis tuhhi - sis-si!"

"Kas me varju ei läheks?" küsis neegrinaine Leegi käest. Aga kus Leegi - temal on vaja viimane Kolumbia päike kinni püüda! Las teine rügab oma musta kerega kuuma päikese all...
Meie Jassuga mängisime mängu "Vette! Kaldale!" ja meil oli täitsa ok olla. On ikka mõnus küll, kui sa iga kord vette minnes ei pea selle tundega kaklema, et esiotsa on külm - lihtsalt lähed ja ongi mõnus!
 Selline äge kübaramood!

Leegi istus ja kõrbes. Aga midagi pole teha, ilu nõuab ohvreid, nagu kõik ammu teavad. Ja neegrid on ju ometigi soojaga harjunud.
Vahepeal ostsime ühelt rannadiilerilt midagi magusat. Mina olin muuseumis kohaliku magusa valmistamist näinud ja lootsin valikust seda leida. Ei olnud. Olid muidu ülimagusad asjad, nagu nad lõunamaades ikka tikuvad olema. 
Ühe koogikese võtsime patsipunujale ka. Me oleme ju kenad inimesed.

Vette, kaldale. Vette, kaldale. Neegrinaise näol mängles reibas naeratus. Küllp arvutas päevatulusid kokku. 
... ja selline ka.

Kahe tunni pärast olid Leegi ja neegrinaine õnnelikult lõpusirgel. Neegrinaine kutsus minu kui usldusisiku lähemale ja hakkas Leegi patse 3-4-5-kaupa üle lugema. Sai täpselt 22 punti. Mina noogutasin. Sest ma olin ju ausalt kaasa lugenud, kuigi ma ei taibanud, milleks. 
"180 tuhhi," ütles neegrinaine siis. 
Me ei uskunud oma kõrvu. Palusime tal numbri liivale kirjutada. Neegrinaine kirjutas: 180.
180 on tükk maad rohkem kui algselt rehkendatud 45. Rahagi ei olnud me nii palju randa kaasa võtnud... 
Leegi tõmbas kõik meie taskud pahupidi ja puistas viimase kui sendi neegrinaise ette. Õnnelik polnud enam kummagi nägu.
Ilmselt oli neegrinaine alguses meile soravas kiirkeeles seletanud, et kümme värvilist munakest on 5 tuhhi. Mispeale meie oma "si-si" välja käisime. 

Mäletate - tegelikult olid meil väga head kavatsused, ma ütleksin isegi, et õilsad. Aga midagi ei ole parata, kui sa lihtsalt oled võitjate klassi ja rassi sündinud...
Neegrinaine sai loodetud 180 asemel 78 pluss kook. Me oleme ju ikkagi kenad inimesed...
Pilt on pärit Jassu fotokast

Aga need chibcha-indiaanlased on lisaks vampiirlusele igatpidi kõvad tegijad olnud. Ehitasid samasuguseid terrass-linnu ja niisutussüsteeme nagu inkad (Lost City'sid on Sierra Nevada mägedes mitusada), olid osavad kullassepad ja kasutasid raha asemel smaragde.  Ja nemad ongi süüdi selles, et hispaanlased Lõuna-Ameerikat vallutama hakkasid - ühest nende traditsioonist sai alguse Kullamaa, Eldorado, müüt: chibcha'del oli tavaks uus pealik "kroonimispidustuste" ajal kullatolmuga katta - uus valitseja pidi päikese käes  särama nagu päikese poeg, kelleks teda ka peeti. Peale selle loopis rahvamass kroonimispidustuste ajal igasugust väärt kraami lihtsalt järvelainetesse... no kes peaks sellisele ahvatlusele vastu???

*  *  *
Kui nüüd niipidi rehkendada, et patsipunumise eest küsiti 40 tuhhi ja värviliste munakeste eest 140 tuhhi ehk ca 40 euri, siis ma kahtlen selles, et need plastmasshelmed NII väärtuslikud on... vähemalt püüame me endid sellega lohutada...




Monday, January 15, 2018

Puhkus Kariibi mere ääres



Kas sa kujutad endale ette sellist linna?
Ole nüüd tähelepanelik. Ma loen sulle ilusasti ja aeglaselt kuude kaupa ette kõige külmemate ja kõige soojemate ilmade keskmised. Vanduma võid hiljem hakata.
Jan Feb Mär Apr Mai Jun Jul Aug Sep Okt Nov Dez
Max. Temperatur (°C) 32,9 33,3 33,7 33,3 32,6 32,4 32,5 32,2 31,6 31,3 31,5 32,0 Ø 32,4
Min. Temperatur (°C) 21,6 22,6 23,7 24,8 25,0 24,5 24,1 24,0 23,8 23,7 23,2 21,8 Ø 23,6

Saad sa aru, et sihukesed kohad on ilma peal olemas??

Marcela oli küsinud, kas meil on aastaajad. Mina küsisin vastu, et kas teil kohe üleüldse ei ole. Marcela ütles, et vist ei ole. Et mõnikord sajab vihma, aga see vist ei loe. Mina ütlesin, et see ei loe jah, sest meil jälle mõniord ei saja.
Ma arvan, et see oli Hendrik Relve, kes kunagi kuskil ütles, et sellises kliimas otsustab iga taim ise, millal tal on kevad ja millal sügis. Nüüd oli hea võimalus Marcela käest üle küsida. 
"Kas teil ongi nii, et kui mul täna tuleb pähe hakata kartulit panema, siis lihtsalt hakkangi? Täitsa ükskõik, kas see mõte tuleb mulle jaanuaris, aprillis, augustis või oktoobris?"
"Jah, nii ongi. Võib-olla päris-põllumehed rehkendavad natuke rohkem, et mõne taime jaoks on äkki parem alustada siis ja teisega siis, aga põhimõtteliselt küll võid sa iga jumala päev põllundusega pihta hakata."

Nojah, aga see linn, kuhu me nüüd sattusime - see, mille temperatuuririda ülal nii peenelt kirja sai - see põllundusega muidugi ei tegele. See on hoopis kolumbialaste Pärnu Kariibi mere ääres. Ehk eelkõige kohalikurahva kuurort. Pärnust erineb asi selle poolest, et terminil "suvepealinn" pole siin maal mingit sisu.
Niisiis - meist on puhkajad saanud...

Sierra Nevada mägede jalamil Kariibi mere ääres asuv Santa Marta on üks Lõuna-Ameerika vanemaid linnu. Eht teisisõnu ikkagi 16. sajandist - asutatud aastal 1525. Aga ma arvan, et taamal paistvad hooed ei ole tollest ajast...

Nii linn kui rand on paksult rahvast täis. Sealhulgas neegrirahvast.
Ja ma olen ju ometigi talv läbi päevitanud ja enda meelest isegi päevitunud!!!
Neegrinaine tahab Jassule afropatse punuda ja Leegile massaaži teha. Aga võib-olla oli see vastupidi.
Rääkisime Marcelaga ka neegritest.  Sellest, et neeger ei ole siin sõimusõna, vaid täiesti tavaline neutraalne sõna. Et jah, muidugi sõltub kõik sellest, millise tooniga sõna öelda, kuid paljud neegrid on oma päritolu üle uhked ja teatavad ise: „Ma olen neeger!” 

Kui hispaanlased viissada aastat tagasi Lõuna-Ameerikat kolonialiseerima hakkasid, tähendas see seda, et värvilise klaasikillu või peeglitüki eest olid kohalikud indiaanirahvad valmis ära andma kõik oma kulla ja muu vara, mille väärtust nad ise ei osanud hinnata. Nii käis ka maade ülevõtmine üsna lihtsalt. Ja kuna kohalikku tööjõudu oli suurte viljakate alade hooldamiseks vähe, toodi rahvast juurde Aafrikast. Aafriklastele aga miskipärast ei meeldinud, et nad olid kodunt ära kellegi põllu peale toodud, ja muudkui püüdsid põgeneda. Põgenesid teised Vaikse ookeani suunas – mägede ja mere vahele jääb lopsakas metsane ala, kust on väga raske kedagi üles leida. Piirkond mägede ja ookeani vahele on ala, kus on tänini säilinud mõned päris oma traditsioonide järgi elavad mustade kogukonnad. 

Marcela räägib meile ka Kogi indiaanlastest, kes elavad Kolumbia põhjaosas oma rookatusega onnides ja kelle maailmapilt ütleb, et kõik ülejäänud inimesed-rahvad on nende nooremad-rumalamad vennad ja et nende ülesanne on neid vennakesi kaitsta. Nii nad paluvadki oma rituaalidega oma kõrgemaid jõude, et need ülejäänud maailmale aru pähe paneksid...

*  *  *

Veini-ja coca-dieedist ei saanud millegipärast asja. Kuid mahladieet kõlab ju ka hästi?!

Need värskelt pressitud mahlad, mida siin maal pakutakse - no neid jääb hing küll taga igatsema! 
Kindel on see, et oga-annoona mahl koos piimaga on meie kõigi kolme lemmik. Mina püüan ikka teisi ka proovida, ehkki natuke riskibisnis see on - sest me teame ju näiteks, mismoodi maitseb tomatipuu vili - see ei maitse kohe üldse - aga tomatipuu on ka mahlanimekirjades esindatud...

Teie eelistus, palun :)?

Katsetasin täna selle nimekirja esimese, zapote'ga. Tegelikult pressisin selle soovituse müüjannalt välja. See on muidugi paras pantomiim, mida niisugustel puhkudel etendada tuleb, mõnikord suisa kuuel käel ja kolmel näol - aga vähemalt on lõbus. Ja müüjad on väga rõõmsad oma taiplikkuse üle, kui nad lõpuks välja jagavad, mida me neist tahame :)!
Zapote maitses jumala hää. Punane, magus, võib-olla isegi midagi maasikalist... Pärast guugeldsin otsa - selgus, et olin joonud magusa marmelaadipuu (Pouteria sapota) vilja mahla! Ma pole elus midagi marmelaadipuust kuulnud, ei magusast ega hapust, aga näe, tema kasvab ja kannab marmelaadi ja mahla ja puha! 
Otsisin netist  ikka pildi ka üles, et milline üks puu otsas kasvav marmelaad ka välja võiks näha...
Pouteria sapota - magus marmelaadipuu. Pilt on pärit siit.

Teine tänane pantomiim lõppes soovitusega maracuya. Ma teadsin täpselt, et ma olen seda juba guugeldanud, aga... Mahl nägi välja kollane ja maitses veidi hapukalt - sellegipoolest üsna mõnusalt - ja osutus hiljem kannatuselille mahlaks.

*  *  *
Cartagena, kust me praeguseks juba lahkunud oleme,  kuulub samuti UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirja. Oma õhtusel linnatripil oleme juba nõus talle mõned hommikused ebameeldivused andeks andma. Veidraks jääb siiski asjaolu, et kohviku leidmine kohvimaal Kolumbias on peaaegu mission impossible.

 
Need neegrinaised Cartagenas on küll turiste püüdmas, kes nendega koos pilti tahaksid teha, kuid selliseid pea-peal-kandameid nägime ka tee veeres Cartagenast Samta Martasse sõites.

Cartagena valge laev :)

Puhkus Kariibi mere ääres - džiisas, kui peenelt see kõlab... :D  :D  :D



Sunday, January 14, 2018

Värvilised Kalled, Kaljud ja sissesoolatud jäätis

"Ma tulen teile ise bussijaama vastu," oli öelnud Ecuadori Joanne. "Seda on väga raske seletada. Mul ei ole aadressi."
Mis mõttes ei ole oma majaga inimesel aadressi?? Kõlab ootamatult, ehkki me olime midagi juba otsapidi ise ka kahtlustama hakanud. "Majutuskohtade aadessid hakkasid järjest rohkem võtma kuju "maal-vanaema-juures". Imekombel oli meil õnnestunud vanaema lõpuks alati üles leida.

Kuna kõik Lõuna-Ameerika linnad on eurooplase vaatevinklist suhteliselt noored - rajatud hispaanlaste poolt 16. sajandil või hiljem - siis on need kõik ka n-ö paberile valmisjoonistatud linnad. Ruudulise tänavavõrgustikuga nagu Paldiski või Võru. Igapäevane elu käibki neid ruute mööda. Viiendas ruuduvahes algavad kõik majanumbrid viiega, seitsmendas seitsmega - on see siis 71 või 711. Nii, nagu hotellides üle ilma on kombeks, et toa esimene number näitab korrust.

Kolumbias on asi eriti keeruliseks  tehtud. Ilmselt eesmärgiga lihtsaks teha. Siin pole tänavatel enam nimesid ka. On calle'd ja carrere'd - umbes nagu tänavad ja uulitsad. Ühed jooksevad püsti-, teised ristipidi. Igal tänavanurgal on silt, kes kellega kohtub: Calle 5, Carrera 8. Järgmisel nurgal on siis silt Calle 5, Carrera 9 - juhul, kui sa calle't mööda käid. Nagu malemängus - Berta viis lööb Caesar neli.

Mõnikord on tähestik appi võetud. Siis võib Calle A ristuda Carrera 5b-ga. Called-carrerad võivad olla tähistatud suure või väikese tähega - Calle A ja Calle a on kaks täiesti erinevat kallet muuseas. Aga võib olla ka nii, et Calle 12 5a ristub Carrera 5C 16b-ga. See kõik on juba nagu kõrgem matemaatika, eksole. Tühikul repliigis "Calle 12 5A" -  on  samuti väga oluline roll.

Ma tean küll, et Ameerikas on umbes samasugune süsteem ja et seal on ilmakaared ka appi võetud, aga mina ei ole Ameerikas käinud. Ja meie saame siinsete Kalledega laias laastus hakkama, aga kohalikud ise ei saa!

Tänane taksojuht ei leidnudki meie broneeritud hostelit üles. No meie ju ammugi ei tea, kus ta on!  Sest "Uulits 2, Kassisaba" oli kogu aadress ja info, mille hostel booking.com'i kaudu meile andnud oli. Pildi järgi - aga pildid tehakse ju teatavasti kõige paremast nurgast - nägi asi täitsa kobe välja, kuid koht, kuhu taksojuht meid viis, ei kõlvanud kassi saba alla kah. Juhile endale ei meeldinud seal samuti sugugi. Uulits 2 nägi välja nagu prügimägi, millele jääaeg lohukesed-künkakesed  sisse vorminud. Majade kohta kasutaksin Jassu kunagist kommentaari: "Kõik, kellele midagi näppu on jäänud, on sellest endale maja ehitanud, ja need, kellele ei ole midagi jäänud, need ka on ehitanud."
Kui taksopõhi kolksuga pihta sai,  läks juht eriti erutunud seisundisse, vehkis sulaselges hispaania keeles kätega ja ütles, et tema siin rohkem ei sõida. Meie olime täitsa nõus kesklinna minema. Kesklinnas hakkas juht raha juurde nõudma - tagasitee eest kah. Meile see jälle ei meeldinud, et me maksame kahe öö eest tollele hostelile, mida me ei leidnud, siis taksojuhile topelt ja võtame veel uue hosteli ka. Lõpuks täpselt nii kõik läkski, nagu meile ei meeldinud.

Kogu kaklus taksojuhiga käis ühe hosteli abil. Nendel vabu tube polnud, kuid lubasid oma netti kasutada. Leidsime uue võimaluse kõrvaltänavasse. Ainult üks tuba oligi pakkumises. Tegime kähku bronni ära ja läksime oma uut kodu otsima - no ei ole sellise nimega asja! Küsime kingaviksijalt, küsime ajalehemüüjalt - keegi pole kuulnud ega näinud! Tänav ise on 50 m pikk... Ja meie 14 tundi ööbussi mägiserpentiinides natuke närviliseks loksutatud, lisaks see pagana taksojuht, kes meie kaunist kõrtest punutud kodu ei viitsinud üles otsida... Mis kurat siin Cartagenas toimub?

"Ledži?!" hüab keegi kuskilt kõrgelt. Me juba teame, et see tähendab Leegit, ja otsime silmadega hüüdjat. Teiselt korruselt lehvitab neegripoiss ja ütleb, et siin ongi meie hostel ja et me oleme vellkamm... ei ühtegi silti, isegi mitte tikutopsi suurust (tikutopsisuurused - ja see ei ole kirjanduslik liialdus!!! - hostelisildid oleme juba ka paar korda üle elanud). Aga meil on terase neegripoisi üle väga hea meel.

Vähemalt on koht, kus pesta ja pikutada. Aga süüa tahaks ka veel natuke. Linn on täiesti tühi. Oleme igavlevas tänavakohvikus oma mahlad just kätte saanud, kui meie laua juurde tuleb mingi tüüp ja võtab meie laua pealt ühe mahla endale - sest me oleme teda ignoreerinud ja pole tahtnud talle tema olematu pillimänguoskuse ja "Taadil-tare" laulu eest maksta...

See pidi Lõuna-Ameerika kõige toredam linn olema???

*  *  *
Lõuna-Ameerikale kõige lähemal asub Põhja-Rootsi. Rootsi taga on kohe Austraalia. Soome Lapimaa näiteks on kohe väga palju kaugemal kui Põhja-Rootsi. See kõik on selgunud viimase paari-kolme nädala jooksul. Sest Põhja-Rootsi jõudis siit teelepandud jõulutervitustega postkaart kohale jõulu teisel pühal, Austraaliasse aastavahetuseks ja Võrru pärast kolmekuningapäeva.
Oh sa heldus, missuguseks keeruliseks protseduuriks võib osutuda mõni pisike pähevõetud plaan! 
Olime otsustanud lähemale sugulasteringile jõulukaardid postitada. Juba ammu enne jõulu. Nüüd, kus tundub, et suurem osa on isegi kohale jõudnud, võib juba rääkida, milliseid hämmastavaid mustkunstniku trikke ja üliinimlikke pingutusi-ponnistusi nõudis selline pisiasi nagu postkaartide saatmine! Et inimesed teaksid veel rohkem tänulikud olla :D. Oma rolli mängivad kõige juures muidugi nii meie olematu keelelevel kui pealkiri „Võõrad maad, võõrad kombed”. 

Idee ise oli ju ilus.
Kõigepealt ei olnud üldse lihtne postkaarte leida. Ilusaid kaarte, ma mõtlen. Ent see oli siiski tükk maad lihtsam kui markide leidmine. Samas, kui sul on postkaart olemas, võid sa minna kelletahes juurde, jalad harki ajada, nimetissõrmega margi kohale osutada ja minupärast kasvõi eesti keeles küsida, kust marki saab. Sest kui inimene ühestki keelest peale hispaania aru ei saa, siis on ju täitsa ükskõik, millisest keelest ta parasjagu aru ei saa. 

Me olime üsna pikalt oma jalgu hargitanud ja näppu näidanud. Ja lõpuks isegi kohta, mis pidi siis postkontor olema, välja jõudnud. Seda, et tegemist on postkontoriga, ei reetnud väliselt ükski detail. Ega mitte ka siseselt. Steriilselt tühja toa ühest seinast teise ulatuva kõrge leti taga istus üksildane vanem naine. Hargitasime jälle  jalgu ja näitasime näppu. Naine sai suurepäraselt aru, mida me tahame - vähemalt ta tegi sellise näo - ja... hakkas meile mingit kleepsurulli kerima. Kleepsud nägid välja umbes nagu kirbukirjas tarbijainfo mistahes tootel, mille originaaltaaral ei ole eestikeelset juttu. Musta kributekstiga valged ilmetud pikergused kleepsud, millel polnud mitte midagi ühist sellega, mida meie olime harjunud margiks pidama. 

„Si, si,” kinnitas naine, kui esitasime juhmide nägudega pantomiimi „Kleebime kleepsu postkaardile”.
Kui si, siis si.

Aga meil ei olnud veel kõiki vajalikke kaarte.
Kui meil ükskord kaardid koos, südamlikke soove täis kirjutatud ja kleepsutatud olid, algas piduliku ürituse teine vaatus. Tuli leida koht, kuhu need postkaardid panna. 

See ei olnud lihtsam ülesanne kui postkontori leidmine eelmisel korral. Selgus, et ka igati valmisvormistatud postkaardi postitamiseks on vaja leida postkontor. Ja et see postkontor peab olema avatud.

Me saime isegi sellega lõpuks hakkama. Mis siis, et miski ei reetnud, et tegemist võiks olla postkontoriga. Sepa turu moodi kaubanduskeskuse sigrimigripudipadi putkade vahel oli üks sigrimigripudipadiputka samaaegselt ka postkontor.

Pudipaditädi vahtis meie postkaarte sellise näoga, nagu oleks ta jumaliku ilmutuse saanud, aga kohe sellest ka ilma jäänud. „Te peate siia margid ostma,” arvas ta siis hispaania keeles.
„No-no,” arvasime meie, raputasime päid ja näitasime kleepse-marke, mille peale oli kirbukirjas täpselt seesama summa kirjutatud, mida tädi meilt uuesti kavatses sisse kasseerida.
„Si-si,” arvas tädi ja näitas meile marke. Need olid täiesti margi näoga margid.
„No-no,” arvasime meie. Meile kohe üldse ei meeldinud mõte topelttasust. „Üks sinusugune tuhat kilomeetrit eemal, kuid siiski sinuga samast riigist ütles, et need meie kleepsud on ka margid.”
„Si-si,” ütles tädi, võttis toru ja hakkas kindluse mõttes sõbrale helistama. Järjekord meie selja taga elas kõigile osapooltele rõõmsalt kaasa.
„Si,” ütles tädi torusse. „Si, si!”
„No,” ütlesime meie teiselpool letti. „No-no!” 

Kui tädi oli kõne lõpetanud, pöördus ta meie poole ja hakkas soravas hispaania keeles uut etüüdi esitama. Selles esinesid kordamööda sõnad „Si” ja „No” ja jutuksolnud rahasumma. Meie ei saa millestki aru. Žestid räägivad üksteisele vastu.
Nüüd sekkus ka järjekord. Üksteise võidu pakkusid kõik „si” ja „no”. Pikapeale hakkasime vaikselt taipama. JAH, meil on õigus. JAH, me EI pea juurde maksma. JAH, tädi teeb meile selle teene, võtab meie kaardihunniku oma rinnale ja südamesse, paneb nad teele ja meie EI pea enam muretsema...

*  *  *
Marcela on armas kolumbia tüdruk, kes on valmis meile rõõmuga Medellini ja selle ümbrust näitama. Leegi-Jassu kohtusid Uus-Meremaal rännates Marcela õega ja kui too, jätkuvalt Uus-Meremaal elav tüdruk kuulis, et eestlased siinkandis liikvel, asus ta kohe oma õe kaudu meie elu korraldama. Niimoodi saime endale kohaliku giidi - Kolumbia  keskkonnaametis töötava Marcela. 

Esimesel õhtul - see juhtub reede olema - viib Marcela meid salsabaari. "Salsa on meil veres," ütleb Marcela. "Kõik tantsivad salsat." Meiega koos on rida Marcela sõpru. Sõbrad on vist suhteliselt verevaesed, sest nendest ei tantsi sel õhtul keegi.

Heldus-issaristike-pühajumal, kui palju neid peokohti siin on!!! Terve linnaosa on külg külje kõrval mürtsuvat muusikat ja söögi-joogi-tantsukohti täis. See on sihuke pidulinn, mida ma eales poleks osanud ette kujutada. Minul igatahes puudub igasugune võrdluskogemus.
Ilm on südasuviselt soe. Rahvast ei ole nii palju, et peaks kogu aeg trügima-pugema, kuid kohta mahaistumiseks polegi ülearu lihtne leida. Tantsijaid pole samuti ülearu palju, samas jagub neid ka tänavale - igüks tantsib nii, nagu oskab ja tahab, tantsib seal, kus tahab ja tantsib kellega tahab. Need, kes tantsivad, nendel on küll veri salsat täis.
Mööda sõidab suur, vanaaegse kandilise ninaga ja kirikirjuks maalitud buss. Kõrgetel ratastel ja lai nagu loomavagun.
"See on peobuss," ütleb Marcela. "Eriti populaarsed on peobussid detsembrikuus, kui kogu linn on jõulutuledega kaunistatud. Siis on linn nii ilus!"
Me olime peobusse juba Argentiinas näinud.
Oleme põhjalikuks pidutsemiseks veidi väsinud, kuid anname oma parima. Ja meil on hiiglama hea meel, et me selle "kolumbialaste vere" ära nägime. Ja "igavese kevade linn" Medellin ei tundunud pooltki nii kõhe kui Armenia, ehkki nii taksojuht kui Marcela hoiatasid meid öösel jagsi ringiliikumise eest. "Pablo Escobari ajad on möödas," kinnitab Marcela. "Sellegipoolest on meil piirkondi, mida on mõistlik öösiti vältida."

Järgmisel päeval sõidame Marcelaga Guatape linnakese servas asuva La Piedra del Peñol ehk Guatape kalju juurde. "See järvestik on siia kunstlikult tehtud," ütleb Marcela. "Suhteliselt hiljuti, ma mõtlen, alles mõnikümmend aastat tagasi. Üles paisutatud. Hüdroelektrijaaama jaoks. Varem oli siin linn. Mingisuguse veeseisu ajal olevat kirikutorni veest kerkimas näha."
Nii et Kolumbias on järvepõhja vajunud kirikutornid reaalsus, mitte legendid, nagu meil?!
"Kolumbia kõige ilusam järvemaastik", kiidetakse kuskil. Meie vastu ei vaidle.

Selline veider mürakas seisab Guatape linna ees. Ja sellise asja otsa pidime ronima, et need vaated kätte saada. Selline vaade avanes bussist, kuid pilt on pärit siit.

Guatape kalju otsa saamine pole miski niisama nali. Kõigepealt ronid mäe otsa - juba see on omajagu tegemist - siis ostad pileti ja ronid edasi. Omaenda jalakestega omaenda raha eest ähid ja puhid - ei ole inimene aastatega targemaks saanud, selle fenomeni üle imestasime juba noorena mägimatkadel - omaenda raha eest tuled higistama ja vaevlema...  

Kuussada astet-sammu kaljuletõusu on tehtud. 675 astet on mäe otsast kalju tippu, juurde tuleb liita veel mäkketõus pulss vaatetorn. Viimane oli sel päeval õnneks suletud.


Poolel teel kaljuni...

„Meie, kolumbialased, olemegi sellised natuke naljakad,” ütleb Marcela. „Meile meeldivad magusad ja soolased asjad läbisegi.” Seda juttu hakkab Marcela ajama siis, kui me avastame Leegi mahlajäätise topsikust soolapakikese. Jäätis soolaga – kes tuleks sellise asja peale? Marcela vaatab meie reaktsiooni, tõuseb ja toob lauda plasttopsidesse puhastatud fruktiviilud. Neid müüakse igal pool, lihtsalt meie oleme seni frukte turult ja tervest peast ostnud.
Need viilud on... soolakashapud! Kas teie tuleksite selle peale, et mango peale soola riputada ja laimimahla tilgutada?? Marcela naerab. Jah, nad teevad niimodi näiteks ka ananassiga, kinnitab ta. Jeesus! Aga tuleb tunnistada, et maitseb mõnus ja ilmselt on kliimas, kus higi lahmab, selline soola manustamine täiesti õigustatud tegevus! Meie igatahes kavatseme kõik seda kodus ka proovida.

Värsked mahlad on imemaitsvad. Topsis on kerge soola ja laimimahlaga fruktiviilud.

"Kas te tahate Jardinisse minna või Guatapesse," oli  Mercela küsinud. Meie olime valinud Guatape. Oh heldus, kui ilus see jälle oli! Alates septembrikuisest Portugalist on minu teele jänud ridamisi vahvad värvilised linnad... Guatape eripäraks on "alumised ported". Ja nii saigi telefon järjekordseid detailipilte - seekord portesid - täis pildistet...

 "Näe, siin on orhidee," rõõmustab Marcela. "See pole küll päris sama, aga orhidee on meie rahvuslill, täpsemalt küll must orhidee."

 Ja niimoodi saigi telefon jälle täis pildistatud - sedapuhku portepilte...




Ferdinando Botero on  Ladina-Ameerika (mitte ainult Kolumbia) tuntuim kunstnik ja skulptor, kelle üheks firmamärgiks on ebaproportsionaalselt suured pead.  Sündinud Medellinis. Siinsel portel on Botero variant Mona Lisast.



Menüü. Värvilise linna värviline menüü.
Värvilise linna värviline  tuk-tuk.


"Räägi meile Kolumbia koolisüsteemist," palume Marcelat.

"Kooli minnakse 6-7-aastaselt. Esimene aste (klassiõpetajaga) on 5 aastat, edasi tulevad aineõpetajad. Õpetaja elukutse on küllaltki populaarne – enamus minu kursusekaaslastest - ja ma õppisin keskkonnakaitset -  töötab koolis. Kohustuslik haridus on 11 klassi. Riik on algatanud projekti „uus kool” - see on maapiirkondade õpilastele, kes elavad koolist kaugel. Nad saavad nüüd n-ö ühiselamu vormis õppida – tulevad nädalaks-kuuks kooli, selle võrra korraldatakse intensiivsem õpe ja saab lühema ajaga kooliprogrammi läbi teha.
Keskkool lõpeb suhteliselt sarnaselt nagu meil - riigieksamiga. Üldhariduskool on „natuke”tasuline – ca 50 000 peesot aastas (see on alla 20 euro). Ülikoolis on võimalik õppida tasuta (kui oled keskkooli eriti heade tulemustega lõpetanud), kuid neid kohti on väga vähe. Ülikool on üldjuhul 5 aastat. Enamasti tuleb kõrghariduse eest maksta ja seda sõltuvalt vanemate sissetulekust – mida jõukamad vanemad, seda suurem on õppemaks. Marcela maksis  ca 600 000 peesot (ca 200 eurot) semestri eest.
Kooliaasta algab jaanuaris ja lõpeb detsembris ligi kuu kestva vaheajaga. Vahepeal on nädal vaheaega aprillis, paar-kolm nädalat juunis-juulis ja üks nädal septembri lõpus. Koolis on koolivorm – iga kool valib vormi ise. Ja tasuta lõunasöök."

Detsember ongi Kolumbias pidustuste ja puhkuste kuu. Uue aasta vastuvõtmise kombed on sarnased Ecuadori omadega - nukkude pletamine ja viinamarjadega soovimine.

Rõõmsavärvilise linna rõõmsad külalised :)

Paremal ronib päkapikk üle rõduääre sisse...





"Ma ei ole üldse kindel kas see ikka tõele ka vastab,  aga väidetakse, et siis ei tule koerad selle koha peale jalga tõstma," juhib Marcela meie tähelepanu  kompositsioonile laternaposti jalamil.


„Kolumbia on väga katoliiklik maa,” kinnitab Marcela, kes ise usklik ei ole. „Kolumbiat nimetatakse isegi Jeesuse salasüdame maaks.” Nüüd oskame seda meiegi näha – Jessukese pilte oma ümber, kus südamel eriline koht. 

 Tagaseinal Jessuke oma salajase südamega. 
Linnapargis  on järgmised värvilised asjad - jõulutemaatika. Need üllatavad eelkõige oma materjali poolest: suured figuurid...

... on tehtud...


... pudelikorkidest!!! Fanta, Sprite jne. ...
 

Meie giid Marcela
Vaat milline lahe linn!!!
Lõpetuseks - rohkem küll iseenda jaoks - mälestus meie salsa-peost Medellinis :)

See pole isegi vihje enam, see on ikka väga selgelt öeldud... Olgu, me hakkame selle peale vaikselt mõtlema :) ... Aga vaikselt!!
Kleeps Guatape bussijaamast

Ikka head meile kõigile!

Leegi ja Jassu versioon: 

Thursday, January 11, 2018

Magusatest marjadest kohv



"Proovige," ütleb Alejandro. "Pange suhu!"
Me kõik vaatame Alejandrole umbusklikult otsa. "Kõik" tähendab meid kolme ja ühte noorukest sakslannat. Kõige jahmunum on Leegi, kes on juba korra elus kohvimarja proovinud ja väidetavalt sellest mürgituse saanud. 
Ühe üllatuse olen mina juba nagunii üle elanud. Väike ümmargune junnike, mille ma põõsa küljest lahti sikutan - ta on seal üsna kõvasti kinni muide! -  on pehme! Kõik kohvioad, mida ma seni oma elus näinud olen, on ometi kõvad?! 
Selgub, et kohviuba on tegelikult hoopis kohvimari - pehme ja punane. Nagu suuremat sorti jõhvikas. Jõhvika sees on kaks seemet ehk kohviuba. Alejandro on käskinud meil seemned ettevaatlikult välja pigistada - ettevaatlikult, et need minema ei lupsaks - ja sunnib meid nüüd marjakesta koos selle küljes oleva viljalihga lutsutama.
"Pange, pange!"
Vaevalt, et Don Elíase kohvifarmi sümpaatne giidipoiss meid mürgitada tahab. Hakkame ettevaatlikult maigutama. Taevake, jumala magus!!! Ma poleks iial osanud arvata, et kohvi tehakse magusatest marjadest!

Salento on üks sadadest väikestest linnakestest Kolumbia "kohvikolmnurgas". Ja osa UNESCO kultuuripärandi nimekirja kuuluvast alast, kuhu mahub üle 800 kohvifarmi. Kunagine unustuse hõlma vajunud ja unine linnake on viimase kümne-viieteistkümne aastaga turismi vallas esimesse liigasse tõusnud:  temast on saanud Kolumbia kuulsaim kohvipiirkond. Salento ümbrus on paksult täis suuremaid ja väiksemaid kohvitalusid, kes kõik rõõmuga turistidele oma tegemisi tutvustavad. 

Meie oleme otsustanud valida Don Elíase istanduse. Soovituse annavad poolakad, kellega me tagasiteel vahapalmide juurest villist jagasime. 
Don Elíase juurde saaks minna samuti villisega, aga me tahame natuke ümbrust ka näha. Niisiis asutame endid hommikul jalgsi teele - 3 km pole ju mingi maa!

Esimeseks toreduseks tee ääres on eukalüptiallee. Need siin on ikka päris korralikult kasvada visanud!!!


 Maastik paremal-vasakul on selline... mõnus.

 Tee ääres kasvavad täiesti iseseisvalt roosad kallad - ei ole siin ei iluaeda ega hauaküngast, lihtsalt iseenese tarkusest on nad otsustanud palmi alla puhkama jääda. Mõned sammud eemal on mingid epifüüdid kogu kambaga endid ühele oksale üles rivistanud,  vahvad samblasabad alla rippumas.

 Siis hakkavad vaadetesse triibud tekkima. Kohvipuude read.

Tee ääres käib uue istanduse rajamine. On ikka järsud nõlvad!!! Mõnikümmend minutit hiljem saame teada: avamaale istutatud taim hakkab saaki kandma kahe aasta pärast, seda lastakse tal teha viis aastat - giidipoiss demonstreerib saagikust ilmekalt ülestõstetud peopesa ja sõrmede abil: saagikus esimesel aastal võrdub väikese sõrmega, järgneb tõus Pika Peetrini ja siis tuleb langus. Viie aasta pärast võetakse puu maha, kuid üks võsu jäetakse alles. See kasvab jälle kaks aastat, kuni kandma hakkab, viienda aasta lõpus võetakse puu kõige täiega välja ja istutatakse uus taim.

 Paremal nõlval värske istandus. Taimede vahed 1,5-2 meetrit.

 Aga seda kõike me veel ei tea, sest me oleme alles teel. Imetleme bambusemetsa ja...

... ja ma tõesti ei tea, millal ma viimati kassitappu nägin?! Ma vähemalt loodan, et see on kassitapu sugulane :) .

 Järgmiseks kükitab teeveerel üks kelm. Roosad laigud pole mingid õie osad, need on kõige tavalisemad lehed, millele kroonlehe-näoline make-up peale tehtud!

 Ja siis on kohvipuud-põõsad juba täitsa tee äärde välja jõudnud.

Viimased meetrid Don  Elíase kohvifarmini. Kohvimarjad on veel rohelised - koristushooaeg on veebruarist aprillini ja septembris-oktoobris.

 Alejandro on lihtsalt suurepärane giid.

Sissejuhatuseks saame teada, et  kohv on pärit Etioopiast. Kuna kliimaolud Lõuna-Ameerikas sarnanevad Etioopia omadega, hakkasid kolonialistid siin kohvi kasvatama juba 18. sajandil. Algus oli problemaatiline - katoliku kirik ei tahtnud kohe kuidagi lubada, et inimesed joogiga, mis kindlasti on saatanast - sest miks muidu inimesed kohvist nii erksaks ja ärksaks lähevad - tegemist teevad. (Selle taustal tuleb mulle meelde, kuidas ka valsi kohta räägiti alguses, et see on eriti ohtlik tants ja võib põhjustada nurisünnitusi).

Sissejuhatuseks saame teada, et kohvi tootmises on Kolumbia maailmas kolmandal kohal - Brasiilia ja Vietnami järel. Neljas on Indoneesia. Kuid Kolumbia on maailma suurim arabica ubade tootja. Et Brasiilias käib tootmine masinatega, väetistega ja ära koristatakse juba toored, rohelised oad. "Müüvad rohkem, kuid kehvemat kvaliteeti," ütleb Alejandro. Kolumbias tehakse suurem osa tööst väikestes farmides ja käsitsi.

Sissejuhatuseks saame teada, et kohvi valmistamiseks kasutatavast kohvipuudest maailmas on tuntuimad liigid araabia kohvipuu (arabica kohvioad) ja kongo kohvipuu (robusta kohvioad). On olemas ka kolmas kohvioa liik – Liberica – kuid selle osatähtsus on kaduvväike.
Enamik maailmas toodetud kohvist on tehtud arabica kohviubadest, vaid 20%  on tehtud robusta ubadest. Arabica on mahedam, robusta kangem ja mõrum. Robusta oad sisaldavad ligi kaks korda rohkem kofeiini kui arabica omad. 

Don Elíase kohvitalu on rustikaalne ökotalu - ei mingeid väetisi, ei mingeid kemikaale, ei mingeid masinaid. 4 hektaril ca 1700 m kõrgusel ümp kasvab ligikaudu 2300 kohvipuud. Erinevatel põhjustel on kohvipuude vahele istutatud erinevad taimed - kes hoolitseb vee ja varju eest (banaanipuud), kes meelitab juured putukaid (magusad tegelased nagu ananassid ja apelsinid), kes on hea toitainete tasakaalustaja mullas...

Ma ei ole iialgi katsunud banaanipuu tüve. Nüüd demonstreerib Alejandro, kuidas banaanipuu üheks ülesandeks on niiskusrežiimi eest hoolitsemine. Tõmbab noaga mõned sälgud ja - tüvest suisa pritsib vett!!!

 Ah et selline punane jõhvikasarnane asi ongi kohvimari... Ja niisugustesse korvidesse käib korjamine... Praegu pole küll hooaeg, kuid kuna arabica marjad valmivad ebaühtlaselt, siis mõned küpsed ikka leiab.

Marja sees on kaks seemet ehk kohviuba. Kuid võib juhtuda, et on ka üks. Ühesed seemned on teise kujuga ja need lähevad sorteerimisel "eraldi kasti" - need on veel kõikse paremad-hinnalisemad!

Alejandro saadab ka meid marjule. "Aga olge ettevaatlikud! Kui te mõne taime ära murrate, tuleb see kinni maksta!" ähvardab Alejandro. "Sest iga taim on suur hulk tööd ja raha!" Ma usun, et ta viskab nalja, milles on omajagu tõtt.
Heldus, kui järsud need nõlvad ikka on!!! Kuidas need "päriskorjajad" siin püsti püsivad???

 "Päriskorjajad" teenivad kilo pealt 500 peesot. Ja korjavad heal juhul 50 kilo päevas. (Sellistel nõlvadel kartulikotitäis mammusid korjata???). Mist teeb päeva töötasuks 25 000 peesot ehk ca 8 eurot. Töötajate puudust ei ole - lähedalasuv Armenia on Kolumbia kõige suurema töötute osakaaluga linn, kinnitab Alejandro, kes ka ise on Armeniast pärit. Miinimumpalk on Alejandro sõnul Kolumbias praegu 787 510 peesot ehk  ca 230 eurot. 
50 kilost marjadest saab kümmekond kilo ube.

Alejandro tõmbab kuskilt põõsaste vahelt väikese taime. "See on umbes kaks ja pool kuud vana kohvipuu," ütleb ta. "Kolm aastat kulub enne, kui seemnest on viljakandev puu saanud. "


"Nuusutage," kamandab Alejandro. "On ju jasmiini lõhnaga?"
On.
"Kohvipuu õis õitseb ainult kaks päeva. Ja kui sellel ajal peaks mingi jama olema - näiteks ülearu vihma - siis ei tule temast midagi."

Vahepeal pakub Alejandro kõigile banaani. Siinsamas kasvanuid. Tihkeid ja värskeid. Ja juhatab meid masinate juurde.
"Kui marjad on korjatud, tuleb neilt see magus osa eemaldada, mida te enne lutsutasite," ütleb Alejandro ja laseb meil riivi ja hakklihamasina vahepealset riistapuud vändata. Tõepoolest kukuvad seemned ühele ja kestad teisele poole.

"Siis jätame me oad umbes 12 tunniks siiasamma fermenteeruma. Järgmiseks sammuks on kuivatamine. Selleks kulub 6-7nädalat, Iga päev tuleb kaks korda segada."

Kuivatatud oad muutuvad kergelt pruunikaks.
"Ja siis on oad sellised - neid kutsutakse pärgament-ubadeks, sest neil on niisugune õhuke valge kest ümber. Järgmiseks on vaja see kest ubade ümbert ära saada."

 "Pärgamendi" eemaldamine

 Ja "juba" olemegi röstimiseni jõudnud. Siin majapidamises tehtavat ka seda käsitsi ja päris puupliidil - ca 30-40 minutit. Mida kauem röstida, seda vähem kofeiini on kohvis ja seda kibedam.


 Eelviimase sammu, ubade jahvatamisega, oleme kõik oma elus ühel või teisel moel kokku puutunud.

 Nagu ka viimasega - kohvi keetmisega. Kolumbias kasutatakse selliseid kohvifiltreid, nagu allpool näha. 
Alejandro paneb kohvi filtrisse ja kallab aeglaselt peale esimese väikese sortsu kuuma vett - nii, et kogu kohv märjaks saaks. Kui esimene sorts on läbi filtri vajunud, viskab selle minema ja hakkab nüüd uuesti vaikselt ja aeglaselt kuuma vett peale valama. Samal ajal eelsoojendab kuuma veega ka  tasse. 
"Kuhu te oma kohvi müüte?"
 "Meie toodang on umbes 3 tonni aastas ja see müüakse enam-vähem kõik siinsamas talus maha. Väga väike osa läheb Salentosse ka."
"Kuidas sina siia tööle sattusid, Alejandro?"
"Don Elías on minu isa onu. Ta on praeguseks juba 80. Ma õpin ülikoolis prantsuse ja inglise filoloogiat ja mulle väga meeldib siin töötada. Tegelikult on mul teine töökoht veel - ma olen ühes kohvikus barista. Noh, ja kool ka, nii et tegemist jätkub"
"Kui suur su pere on?"
"Suurem ring umbes sadakond inimest. Õdesid-vendi on mul 7. Me elame Armenias. Muide, need politseinikud, keda te nägite, on seal lihtsalt sellepärast, et Armenias on väga kõrge töötuse tase ja paljud püüavad endal hinge sees hoida ebaseadusliku kaubitsemisega. Politsei isegi pigistab selle koha peal natuke silma kinni, aga nad lähevad omavahel territooriumite pärast jagelema ja siis on korraloojaid vaja." Tõsi, täpselt niisugust asja me olime isegi pealt näinud.
"Mis su unistus on," küsib Leegi. "Või - mis sa arvad, mida sa teed kümne aasta pärast?"
"Ma tahaksin oma kohviku avada."

 See on tõepoolest VÄGA hea kohv, mida me lõpuks joome. Aitäh, Alejandro!

"Üks asi veel," ütleb Alejandro hüvastijätul. "Kui keegi kunagi püüab teile väita, et tema kohvil on banaani või ananassi või jumal-teab-mille kõrvalmaitse, sest need taimed kasvavad tal kohvipuude kõrval, siis - ärge uskuge! Taimed ei võta üksteiselt maitseid üle!"

 Me oleme oma tuurist nii vaimustatud, et tahame veel...

Kui Don Eliase istandus tegutseb ainult oma perekonna ja turistide rõõmuks, siis Ocaso on suurtootja. Pöörame sisse.
Teel kohtame "teise ringi kohvipuid" - meie juba teame, ega me mõned lollikesed ei ole!

 Mõtle, kui tore, kui aiapostid iseenese tarkusest lehte lähevad või õide puhkevad...

 Ocaso kohvimõis näeb juba kaugelt suurem ja pidulikum (ja turistilikum) välja.

 Ocaso hacienda piletimüüja on lustiline näitsik. Armeniast nagu Alejandrogi. Ütleb, et praegusel ajal käib neil 100-120 turisti päevas. Et praegusel ajal on neil 10-12 töötajat, kuid korjeperioodil 40-50. Et korjajad majutatakse siiasamasse ja toidetakse ka mõisa kulul. Et tahtjaid on palju, sest ümberringi on suur tööpuudus. Palka pakutakse sama, mis eelmises kohas - 500 peesot kilo pealt.
Ütleb, et talle väga meeldib siin töötada. Et siin on palju välismaalasi. Et kolumbialastega koos pole pooltki nii tore - nad on küll väga kenad välismaalaste vastu, aga omavahel..." Näistik kirtsutab nina.
Tuleb tuttav ette?


 Itaaliasse näiteks on siit 9 ja pool tuhak kilomeetrit...

  Ocasos saavad kõik korvi.

Kohvipuu kasvuloo selgitamiseks on siin niisugune lavats.
 2 kuud läheb, kuni seemnest kasvab väike hallikas munaja otsaga taimeke (esiplaanil, kui suuremaks klõpsida), järgmise 10 päevaga tulevad rohelised lehekesed, kui on küllalt kosunud, läheb musta mulla ja kilekoti sisse... Laias laastus läheb aasta, et puu võiks avamaale istutada ja seal kulub tal 2 aastat, et saaki andma hakata.

 Ka siin on kohvipuude- ja põõsaste vahel igasuguseid põnevaid taimi. Sealhulgas punased banaanid.

 Ühe põõsa all - jeerum, milline tõlvik!!!

 Õigemini - neid on mitu!

Lasen giidipoisil endale nime üles kirjutada. Tema kirjutab "Maraca". Ise ütleb, et taim on nime saanud muusikainstrumendi järgi. Guugeldama hakates tulevad maraca peale ainult kõristid välja. Edasi pingutades saab kätte terminid Beehive Ginger ja Zingiber spectabile.
Ehk siis mingi ingveriline? Igatahes on need tõlvikud erakordselt põnevad ja dekoratiivsed. 

Kuid dekoratiivseid tegelasi on siin teisigi.



    Nokkhelikoonia, Heliconia rostrata - lihtsalt ilus!

Banaanidele on kilekotid pähe aetud - et putukad-linnud-loomad ära ei sööks, ütleb giidipoiss.

 "Kohvipuud võivad kuni 12 m kõrgeks kasvada. Tänapäeval me neil seda teha ei lase, lõikame tagasi. Kuid vanasti kasutati kohvimarjade korjamiseks selliseid bambusest redeleid."

 Põhimõtteliselt oleme me seda juba näinud - viljaliha ja -kestad ühele poole, oad teisele...

 Siin käib fermenteerimine kahes jaos: kõigepealt kuivalt ja siis lähevad oad vette ning seisavad seal ca 18 tundi.

 Kuivatamiseks on siin kaks varianti: kuuma õhuga "ahjus" - siis saab 3 päevaga hakkama - või "kasvuhoones - 2-3 nädalat.

 Ja siis tuleb mängu Dona Rosa (donjarosa on üldnimetus nagu Tädi Maali), kes kõik need oad ära sorteerib:
 Pasilla - kehvad oad, II sort
Pergamino - pärgament, korralik uba koorituna,
Honey - oad, mis ei ole pestud, see tähendab, et neil on magusat viljaliha osaliselt küljes. "Mett" on punast ja musta, must on magusam.
Natural - kogu mari koos viljaliha ja kestaga -siin võib maitsetest rääkides juba veiniteemalt laene teha.
Peaberry - ühe-oa-valik. Mõnikord on marja sees mitte kaks, vaid üks uba, kes on kahe parimad omadused endale kahmanud ja seetõttu topelt väärtuslik. Loetakse kõige paremaks kõikidest valikutest.

Põhimõtteliselt samasugune kohvi valmistamise protsess nagu eelmises kohas, kuid esimest sortsu ei visata minema ja tasse ei soojendata. Kuna kogu tootmisprotsessis on olnud erinevusi (veega fermenteerimine, erinevad ajad), siis on raske öelda, mis on peapõhjus, kuid eelmises farmis joodud kohv oli kordades parem!!!  
Kollane täheke on Kolumbia kohvide kvaliteedimärk.

Mõlemas kohvifarmis on jutuks ka probleemid. 80ndatel aastatel oli Kolumbia kohviistandustes täielik kriis, mille põhjustas roya - seen/seenhaigus, mis hävitas kohvipuude lehed - noh, ja kui pole lehti, pole ka fotosünteesi ning peatselt pole taimegi... Ocaso farmis on näidiseks vähemalt üks roya-taim olemas. 
Praeguse aja probleemiks on broca - umbes nagu seesama ussike, kes pähklite sisse käib. Ronib salaja rohelise marha otsast sisse ja teeb endale sinna pesa. Ocaso farmis käiakse väidetavalt iga kahe nädala tagant istandus läbi ja nopitakse ussiauguga marjad välja. Ausalt, ma ei kujuta seda ette - see auk on nii imepisike ja marju on oksa küljes nii paksult... 6 % marjadest on ussiatanud, väidab Ocaso giid. 

"Nuusutage," ütleb Ocaso giid, ja annab meile koti ning klaaspurgi. Purgis on jahvatatud kohv, kotis oad. "Kumb teile rohkem meeldib?"
Mõlemad lõhnavad, kuid ubadel on tükk maad puhtam ja isegi magusam lõhn. Millest see tuleb, jõuan hakata pead murdma. Kuidas saab nii olla, et ubadel on üks ja jahvatatud versioonil hoopis teistsugune lõhn? Mulle meenub veinikoolitus, kus üks ja sama vein erinevatest pokaalidest jooduna täiesti erinevalt maitses. Mis lugu siin siis nüüd taga on?
Ei ole mingit lugu.
"Oad olid esimese sordi omad, jahvatus teise sordi ubadest tehtud," naerab giidipoiss, kes on ennast David II palunud tituleerida. 
Kui on sellised isiklikud elamused, siis hakkadki uskuma, et mõni asi on parem kui mõni teine.

Toredaid kohvielamusi kõigile kohvisõpradele!



Leegi ja Jassu lugujutt on selle lingi taga: