Ull Lugu: Blanco, tinto ja kõige kõrgemad

Mõnikord on ikka väga veider, kuidas me oma arusaamades kinni oleme.

Ööbime Armenias - kohutavalt kohutavas linnas. Lärmakas. Igal sammul mingid kõhedusttekitavad veidrad tüübid. Lärmakas. Kõhedus võib tingitud olla ka sellest, et tänavanurkadel seisavad barjääride taga täisvarustuses politseinike pundid. Lärmakas. Kole. Mis siis, et pargiturul müüakse ilusaid frukte. Ostame prooviks guanaba't ja curuba't. Lärmakas. Suur roheline siil guanaba ehk oga-annoona maitseb täitsa mõnusalt, banaani näoga curuba sees olev puder meenutab veidi hapumat sorti punaseid sõstraid. Lärmakas.

Meie hostelike asub linnasüdames. Omanikuks sümpaatne neegrinaine. Loomulikult hispaaniakeelne. Püüame tema käest välja pinnida, kust läheb buss Salentosse.

Neegrinaine viib meid rõdule, vibutab käega ja korrutab: "Valge buss, valge buss!" Parasjagu sõidab mööda punane.

"Mitte punane?" küsin.

"No tinto, blanco. Blanco! Blanco!" kinnitab neegrinaine.

"Parada?" küsin. Sest kuskil peab ju bussipeatus olema.

Neegrinaine vaatab mulle üllatunult-arusaamatult otsa ja hakkab käega hoopis teises suunas vehkima - selles, kust me eile tulime. Suure bussijaama, kohalikus keeles terminal, suunas. Seletab ja seletab. Soravalt ja hoogsalt. Puhtas hispaania keeles. Ja viipleb siis uuesti sinnapoole, kuhu ta enne näitas: "Salento!"

Olgu. Täname ja venitame kotid selga. Tõenäoliselt peatub "valge buss" sealsamas, kus enne punane.

Punase bussi peatumiskohas seisab rohelise pluusiga mees. Aga bussid enam ei peatu. Rohelise pluusiga mees suunab meid ristuvale tänavale. Tänavanurga mahlamüüja viipab ühes suunas. Kümnekonna meetri pärast suunab politseinik meid tagasi. Keegi suunab meid üle tee. Keegi suunab meid edasi. Keegi suunab meid tagasi. Edasi. Tagasi. Tiirutame ümber ristmiku nagu punt pimedaid. Ilmselt me olemegi pimedad, sest peatust ei paista kusagil. Kuid ühes on kõik kohalikud kokku leppinud: küsimuse "Bus? Salento?" peale noogutavad kõik: "Si!"

Hakkab juba närvi ajama. Kus kurat see bussipeatus on???

Kolumbias peatusi ei olegi. Igaüks teab busside marsruute ja seisab tee ääres seal, kus talle sobib. Ja viipab, kui tahab peale saada. Kui kohti on, buss peatub, kui ei, tuleb järgmist oodata.

Sellepärast ei saanud neegrinaine aru, mis "paradat" me taga ajame - ja meie ei saanud aru, kus see buss siis ikkagi peatub...
Umbes samasuguse segaduse korraldasid kolumblased eelmisel päeval taksopeatuses. Ei ole nii, et sa lähed taksojuhi juurde ja ütled talle, kuhu sa tahad minna. Sa lähed hoopis putkasse ja ütled putkale, kuhu sa tahad minna, ja siis putka ütleb taksojuhile, kuhu sa tahad minna!

Aga me saime lõpuks kõik, mida me tahtsime - takso, bussi ja Salentosse. Tralla-la-laa, tralla-la-laa - kui tahan, siis saan, mida tahan!

* * *

Kui Armenia oli olnud kõike muud kui armas, siis Salento võlub meid ära esimesest silmapilgust.

Ca 10 000 elanikuga linnake on väike, vaikne ja värviline. Ja asub keset Kolumbia kohvipiirkonda Zona Cafetera't.

Salento lähedal asub Cocora org. Orus kasvavad Kolumbia rahvuspuud vahapalmid. (Ceroxylon quindiuense). Palmid, mis suudavad kasvada 2000 m kõrgusel. Oma nime on nad saanud sellest, et nende siledat tüve katvat vahakorda kogutakse. Vähemasti 19. sajandil tehti sellest küünlaid.

Vahapalm on ohustatud liik - ohustajateks Kolumbia Andide piirkonna järjest laienenud põllumajandus, eriti loomakasvatus. Loomad söövad võsud ära, nii et noori puid enam peaaegu ei ole.

Samuti on vahapalmi oksad aastasadu olnud palmipuude püha protsessioonide peategelased. Vahapalmide tüvest on ehitatud maju ja piirdeaedu. Kõik need tegevused on käigus tänapäevalgi, vaatamata nende ebaseaduslikkusele.

Cocora orus kasvavad maailma kõige kõrgemad vahapalmid - 50-60 meetrit.
Džiisas, kui ilus!

13 sekundit time-laps'i :)

Cocora orgu sõidetakse selliste villismasinatega. See on täiesti ametlik ühistranspordi vorm - nii, nagu on täiesti ametlikult aktsepteeritud ka punase auto reisijate arv. Üle kolme inimese taha seisma siiski ei lubata.