Monday, January 8, 2018

Koerapulm ja muud piiripealsed imed

Esimene asi, mida me nägime Kolumbias, kui olime oma hommikusilmad pärast elamusterohket ja piiripealset ööd lahti rebinud. 

Kolumbiasse saamine osutus tõeliseks katsumuseks. Õigemini mitte Kolumbiasse saamine - Kolumbia piiripunktis sujus kõik suhteliselt libedalt.  Katsumuseks osutus Ecuadorist väljasaamine.

Me oleme siin ju üksjagu piire ületanud: Tšiilist Argentiinasse, Argentiinast Tšiili, Tšiilist Boliiviasse, Boliiviast Peruusse, Peruust Ecuadori... Kogenematuses meid süüdistada ei saa. Kuid kõigist meie kogemustest polnud tilkagi tolku, sest Ecuadori piiripunktis lookles saba nagu võitmatu ja salakaval lohemadu.

Alguses paistis lohemaost ainult koonuotsake - kui püüdsime uksest, mille taha taksojuht meid maha oli pannud, sisse saada. Uks ei avanenud. Ometi olid selle ukse taga inimesed ja kassaluugid - täpselt nii, nagu kord ette näeb. Mõned inimesed teisel pool vehklesid viibelda ja me saime aru, et sissepääs on kuskil mujal. Olgu.

Esimese nurga taga teda veel ei olnud. Teekond selle nurgani oli ikka täitsa mitukümmend sammu. Teise nurga taga oli küll summas inimesi, kuid nad nägid nii igavlevad välja, et me ei osanud oma olukorda kuidagi nendega seostada. Kuid kui me territooriumile peaaegu et tiiru olime peale teinud, saime aru, et kõik need inimesed siin moodustavad järjekorra ja et meil tuleb nendega ühineda...

Esimese hooga tegi asi nalja. Inimesed meie ees ja peagi ka taga olid kõik sama rõõmsalt üllatunud nagu meiegi.

Poole tunni pärast, kui sabaots ennast praktiliselt grammigi liigutanud polnud, oli üllatus alles, kuid mitte enam rõõmus. Jassu käis inimesi üle lugemas ja pildistamas. Mina tegin Jassu rahvaloenduse põhjal pakkumisi ja Leegi nautis koerapulma. Viimasest sai meie lähitundide peamine meelelahutus.

Siis jõudis kohale pärastlõunane äike. Selle peale saba liigutas ennast. Üksainus kiire vibutus ja juba oligi segadust kuipalju! Kavalamad-nobedamad suutsid ennast päris tükk maad ettepoole sokutada. Meie jälgisime pingsalt punti, kes oli meie ees seisnud, ja püüdsime endid nende kiiluvees hoida. 

Kahe tunni pärast olime juba katuse all. Tosina külalisega koerapulm oli jõudmas haripunkti. 
Kolme tunni pärast olime endiselt katuse all. Koerad olid samuti lõplikult sisse kolinud.
Nelja tunni pärast olime vennastunud  venetsueela rahvaga meie ees ja taga.  Niipalju aega läks puhtalt seepärast, et meil polnud ühist keelt. Ühine keel tuli pärast seda, kui nende pealik oli oma rahvale pika kõne maha pidanud ja lõpetanud selle küsimusega "Claro?" Kõik noogutasid, kuid mina polnud ometigi millestki aru saanud! Nii ma ütlesingi: "No claro!" Selgus, et pealik räägib ka inglise keelt! Nüüd võttis Venetsueela kamp meid oma hoole alla. Sest pealiku kõne sisu oli olnud järgmine: sellesse ruumi, kus ametimehed templeid passidesse taovad, ei tohi seljakottide või muu suurema pagsiga minna. Me teeme siia oma kottide hunniku, üks jääb valvama, kes esimesena läbi saab, vahetab ta välja jne. Niimoodi said ka meie kotid Venetsueela rahvavalve alla. 

Viienda tunni lõpuks olid meil templid passis. Esitasime piiripolitseile, venetsueelakatele ja ülejäänud kohalviibijatele fragmendi Queeni loost "We are the champions" - kõigil oli meie üle hea meel. Meie rõõmustasime selle üle, et meid tagasi ei plaksutatud.

*  *  *
Teisel pool piiri on linnake nimega Ipiales. Täiesti mõttetu linnake, isegi tänavale soristada ei lubata (vt pilti postituse alguses). Boliivias oli see küll täiesti tavaline... 

Mitte keegi ei teaks Ipialesest midagi, kui seal ei oleks Kolumbia kõige kuulsamat pühakoda.  Santuario de Las Lajas. 100 m kõrge torni ja ebatavalise, väga maalilise  asukohaga basiilika avaldab kahtlemata muljet. Ehkki ehitamise aeg seda ei tee (või siis vastupidi, teeb) - ehitatud aastatel  1919 - 1949  Guáitara jõe kanjoni keskele.

Pühakoja ehitamise ajendiks on kohalik legend. Nimelt olla aastal 1754 indiaanlasest teenijatüdruk nimega  Juana Meses de Quiñones  oma väikese kurttumma tütre Rosaga olnud teel läbi üksildase kuristiku.  Korraga tabanud neid äge äikesetorm. (Teistel andmetel oli teenijatüdruku nimi Maria Mueces - võibolla olid siinkandis kõigil teenijatüdrukutel kurttummad lapsed?) Ema lapsega otsinud varju teeäärsete kaljurahnude vahelt, kui keset tormi lapsuke äkitsi hüüdnud: "Emme, Neitsi Maarja kutsub mind!"  ning näidanud ühele välgu poolt valgustatud kaljusiluetile. Sellest hetkest oli laps terve, hakkas nii kuulma kui nägema ja maailm oli jälle ühe ime võrra rikkam. Ja palverännusihtkoht sündinud. 
Ime juhtumise kohale rajati esimene kabel aastal 1803.  Praegune, uusgooti stiilis kirik  rajati siia, nagu eespool öeldud, 1916-1946.


Ja palverändurid muudkui tulevad. Kirik on puupüsti rahvast täis. Pluss eestlase silmale harjumatud jõulukaunistused.

Tee kiriku juurde on palistatud tänusõnadega de Las Lajase Neitsile:





 Ja kui juba on üks koht kuulus, siis on kohal ka kõikvõimalikud turistilõbustajad-lõksutajad - näiteks saab siin väikese tasu eest ennast pildistada koos imeliselt ehitud laamadega!!!


 Niisiis: me oleme jõudnud Kolumbiasse.

Leegi ja Jassu nägemus meie viimase aja tegemistest: 
http://www.leegi.jassu.ee/2018/01/09/mitme-elu-lugulaul/

No comments:

Post a Comment