Puhkus Kariibi mere ääres

Kas sa kujutad endale ette sellist linna?
Ole nüüd tähelepanelik. Ma loen sulle ilusasti ja aeglaselt kuude kaupa ette kõige külmemate ja kõige soojemate ilmade keskmised. Vanduma võid hiljem hakata.

	Jan	Feb	Mär	Apr	Mai	Jun	Jul	Aug	Sep	Okt	Nov	Dez
Max. Temperatur (°C)	32,9	33,3	33,7	33,3	32,6	32,4	32,5	32,2	31,6	31,3	31,5	32,0	Ø	32,4
Min. Temperatur (°C)	21,6	22,6	23,7	24,8	25,0	24,5	24,1	24,0	23,8	23,7	23,2	21,8	Ø	23,6

Saad sa aru, et sihukesed kohad on ilma peal olemas??

Marcela oli küsinud, kas meil on aastaajad. Mina küsisin vastu, et kas teil kohe üleüldse ei ole. Marcela ütles, et vist ei ole. Et mõnikord sajab vihma, aga see vist ei loe. Mina ütlesin, et see ei loe jah, sest meil jälle mõniord ei saja.

Ma arvan, et see oli Hendrik Relve, kes kunagi kuskil ütles, et sellises kliimas otsustab iga taim ise, millal tal on kevad ja millal sügis. Nüüd oli hea võimalus Marcela käest üle küsida. 

"Kas teil ongi nii, et kui mul täna tuleb pähe hakata kartulit panema, siis lihtsalt hakkangi? Täitsa ükskõik, kas see mõte tuleb mulle jaanuaris, aprillis, augustis või oktoobris?"

"Jah, nii ongi. Võib-olla päris-põllumehed rehkendavad natuke rohkem, et mõne taime jaoks on äkki parem alustada siis ja teisega siis, aga põhimõtteliselt küll võid sa iga jumala päev põllundusega pihta hakata."

Nojah, aga see linn, kuhu me nüüd sattusime - see, mille temperatuuririda ülal nii peenelt kirja sai - see põllundusega muidugi ei tegele. See on hoopis kolumbialaste Pärnu Kariibi mere ääres. Ehk eelkõige kohalikurahva kuurort. Pärnust erineb asi selle poolest, et terminil "suvepealinn" pole siin maal mingit sisu.

Niisiis - meist on puhkajad saanud...

Sierra Nevada mägede jalamil Kariibi mere ääres asuv Santa Marta on üks Lõuna-Ameerika vanemaid linnu. Eht teisisõnu ikkagi 16. sajandist - asutatud aastal 1525. Aga ma arvan, et taamal paistvad hooed ei ole tollest ajast...

Nii linn kui rand on paksult rahvast täis. Sealhulgas neegrirahvast.

Ja ma olen ju ometigi talv läbi päevitanud ja enda meelest isegi päevitunud!!!
Neegrinaine tahab Jassule afropatse punuda ja Leegile massaaži teha. Aga võib-olla oli see vastupidi.

Rääkisime Marcelaga ka neegritest.  Sellest, et neeger ei ole siin sõimusõna, vaid täiesti tavaline neutraalne sõna. Et jah, muidugi sõltub kõik sellest, millise tooniga sõna öelda, kuid paljud neegrid on oma päritolu üle uhked ja teatavad ise: „Ma olen neeger!” 

Kui hispaanlased viissada aastat tagasi Lõuna-Ameerikat kolonialiseerima hakkasid, tähendas see seda, et värvilise klaasikillu või peeglitüki eest olid kohalikud indiaanirahvad valmis ära andma kõik oma kulla ja muu vara, mille väärtust nad ise ei osanud hinnata. Nii käis ka maade ülevõtmine üsna lihtsalt. Ja kuna kohalikku tööjõudu oli suurte viljakate alade hooldamiseks vähe, toodi rahvast juurde Aafrikast. Aafriklastele aga miskipärast ei meeldinud, et nad olid kodunt ära kellegi põllu peale toodud, ja muudkui püüdsid põgeneda. Põgenesid teised Vaikse ookeani suunas – mägede ja mere vahele jääb lopsakas metsane ala, kust on väga raske kedagi üles leida. Piirkond mägede ja ookeani vahele on ala, kus on tänini säilinud mõned päris oma traditsioonide järgi elavad mustade kogukonnad. 

Marcela räägib meile ka Kogi indiaanlastest, kes elavad Kolumbia põhjaosas oma rookatusega onnides ja kelle maailmapilt ütleb, et kõik ülejäänud inimesed-rahvad on nende nooremad-rumalamad vennad ja et nende ülesanne on neid vennakesi kaitsta. Nii nad paluvadki oma rituaalidega oma kõrgemaid jõude, et need ülejäänud maailmale aru pähe paneksid...

*  *  *

Veini-ja coca-dieedist ei saanud millegipärast asja. Kuid mahladieet kõlab ju ka hästi?!

Need värskelt pressitud mahlad, mida siin maal pakutakse - no neid jääb hing küll taga igatsema! 

Kindel on see, et oga-annoona mahl koos piimaga on meie kõigi kolme lemmik. Mina püüan ikka teisi ka proovida, ehkki natuke riskibisnis see on - sest me teame ju näiteks, mismoodi maitseb tomatipuu vili - see ei maitse kohe üldse - aga tomatipuu on ka mahlanimekirjades esindatud...

Teie eelistus, palun :)?

Katsetasin täna selle nimekirja esimese, zapote'ga. Tegelikult pressisin selle soovituse müüjannalt välja. See on muidugi paras pantomiim, mida niisugustel puhkudel etendada tuleb, mõnikord suisa kuuel käel ja kolmel näol - aga vähemalt on lõbus. Ja müüjad on väga rõõmsad oma taiplikkuse üle, kui nad lõpuks välja jagavad, mida me neist tahame :)!

Zapote maitses jumala hää. Punane, magus, võib-olla isegi midagi maasikalist... Pärast guugeldsin otsa - selgus, et olin joonud magusa marmelaadipuu (Pouteria sapota) vilja mahla! Ma pole elus midagi marmelaadipuust kuulnud, ei magusast ega hapust, aga näe, tema kasvab ja kannab marmelaadi ja mahla ja puha! 

Otsisin netist  ikka pildi ka üles, et milline üks puu otsas kasvav marmelaad ka välja võiks näha...

Pouteria sapota - magus marmelaadipuu. Pilt on pärit siit.

Teine tänane pantomiim lõppes soovitusega maracuya. Ma teadsin täpselt, et ma olen seda juba guugeldanud, aga... Mahl nägi välja kollane ja maitses veidi hapukalt - sellegipoolest üsna mõnusalt - ja osutus hiljem kannatuselille mahlaks.

*  *  *

Cartagena, kust me praeguseks juba lahkunud oleme,  kuulub samuti UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirja. Oma õhtusel linnatripil oleme juba nõus talle mõned hommikused ebameeldivused andeks andma. Veidraks jääb siiski asjaolu, et kohviku leidmine kohvimaal Kolumbias on peaaegu mission impossible.

 

Need neegrinaised Cartagenas on küll turiste püüdmas, kes nendega koos pilti tahaksid teha, kuid selliseid pea-peal-kandameid nägime ka tee veeres Cartagenast Samta Martasse sõites.

Cartagena valge laev :)

Puhkus Kariibi mere ääres - džiisas, kui peenelt see kõlab... :D  :D  :D