Friday, January 19, 2018

Vampiiride tants

ehk kuidas meist said vereimejatest orjapidajad.

Heldene aeg! Kes peale matikaallaste gängi oskaks arvata, et vampiirid on päriselt ka olemas?!? 
No mina igatahes ei teadnud. Ma arvasin, et vampiirid on umbes nagu päkapikud. Et natuke on ja natuke rohkem ikka ei ole. Aga Santa Marta muuseumis - sellessamas, mille seina peale oli kirjutatud, et Bolivar oli siin (Bolivar on Boliiviast peale igal pool olnud!) - selles muuseumis räägiti ja kirjutati, kuidas chibcha-tõugu indiaani-inimesed, kes elavad (rohkem küll elasid) Kolumbia Sierra Nevada mägedes - heldene aeg, kes oleks osanud arvata, et maamuna peal on kolm mäestikku, igaüks ise kontinendil ja kõik pealkirjaga "Lumised mäed" -  et need inimesed uskusid vanasti ja usuvad tänini, et pimedas koopas kõvasti mediteerides, paastudes, teatud aineid manustades ja sobilike maskide-kostüümide-kehamaalingute abil on võimalik vampiiriks transformeeruda! Vampiir tähendab selles kultuuris nii poliitilist kui ka religioosset võimu. Miks ka mitte, kui sul ühtäkki on võime lennata, ööpimeduses paksus troopikapadrikus teed leida, näha maamuna "pealtvaates" ja kosmilistel radadel rännata! Ja et kõik saaksid aru, et just sina oled see, kelle poole tuleb alt üles vaadata, on ninapikendust vaja. Ninapikendus on seega umbes sama tähendusega nagu kuninga kroon. 

Ma ei saanud esiotsa üldse aru, et mis pagana ninapikendus. No ma ju ei teadnud, et vampiirid on olemas. Häda mõistuse pärast, eksole. Aga siis näidati mulle pilti ja siis ma muidugi koogelmoogeldasin ja sa kujuta ette - ongi!!! Wikipedia ütleb, et vampiir ehk suur-vampiir (Vampyrum spectrum) on vampiiri-pere ainus liik, kuulub imetajate klassi, käsitiivaliste seltsi ja - pane nüüd tähele - lehtninaliste sugukonda! Et kui see Ameerika suurim käsitiivaline oma tiivad laiali lööb, saab peaaegu meetri kätte, et ta elab troopikametsades, et ongi va vereimeja – hammustab oma teravate lõikehammastega loomadelt tükikese nahka välja ja hakkab siis verd limpsima...

Noh ja see ninapikendus on siis vampiiri lehtnina pärast. Niisugust nina olevat vampiiridel vaja hääle moduleerimiseks ja juhtimiseks. 

 See pilt on pärit siit.

Me ei mediteerinud ega midagi, aga vereimejateks transformeerusime sõrmenipsust
.
Tegelikult olid meil väga head kavatsused, ma ütleksin isegi, et õilsad. Aga midagi ei ole parata, kui sa lihtsalt oled võitjate klassi ja rassi sündinud... 

Neegrinaine, kellega me eelmises postituses käsi võrdlesime, läks meile hinge. Oli teine selline suur ja natuke nukrameelne. Käed sihukest musklit täis, nagu oleks eluaeg essu laotanud. Pakkus meile patse ja massaaži ja mida veel.

Kuna Leegile tuli siiski patsisügelus peale, läksime kõik koos varahommikul Suurt Nukrat Naist otsima. Punupakkujaid on rannas küll ja veel, aga meie tahtsime oma Nukrat Neegrit. Traalisime terve ranna läbi - ei ole! Traalisime veel pool randa tagasigi - ikka ei ole! Võtsime siis esimese ettejuhtuva. See oli samasugust värvi, aga natuke rõõmsameelsem. Vähemalt esialgu.

Palju maksab? 40 tuhhi, selge. Mõni hacienda, raha meil ju on! Kas  värvilisi munakesi ka patsiotstesse? Ikka tahaks elule värvi ka! Palju värv maksab? 5 tuhhi? Olgu, raha meil ju on! Rõõmsameelne neegrinaine seletas muidugi pikemalt, aga seda teevad nad kõik kogu aeg, arvates, et mida rohkem nad räägivad, seda rohkem me aru saame. Tegelikult on asi risti vastupidi. Ja me oleme õppinud, et kui hind on kokku lepitud, siis edasi me ütleme kõige peale "Jajah." "Si-si!" 
"Nelikümmend tuhhi - si-si! Viis tuhhi - sis-si!"

"Kas me varju ei läheks?" küsis neegrinaine Leegi käest. Aga kus Leegi - temal on vaja viimane Kolumbia päike kinni püüda! Las teine rügab oma musta kerega kuuma päikese all...
Meie Jassuga mängisime mängu "Vette! Kaldale!" ja meil oli täitsa ok olla. On ikka mõnus küll, kui sa iga kord vette minnes ei pea selle tundega kaklema, et esiotsa on külm - lihtsalt lähed ja ongi mõnus!
 Selline äge kübaramood!

Leegi istus ja kõrbes. Aga midagi pole teha, ilu nõuab ohvreid, nagu kõik ammu teavad. Ja neegrid on ju ometigi soojaga harjunud.
Vahepeal ostsime ühelt rannadiilerilt midagi magusat. Mina olin muuseumis kohaliku magusa valmistamist näinud ja lootsin valikust seda leida. Ei olnud. Olid muidu ülimagusad asjad, nagu nad lõunamaades ikka tikuvad olema. 
Ühe koogikese võtsime patsipunujale ka. Me oleme ju kenad inimesed.

Vette, kaldale. Vette, kaldale. Neegrinaise näol mängles reibas naeratus. Küllp arvutas päevatulusid kokku. 
... ja selline ka.

Kahe tunni pärast olid Leegi ja neegrinaine õnnelikult lõpusirgel. Neegrinaine kutsus minu kui usldusisiku lähemale ja hakkas Leegi patse 3-4-5-kaupa üle lugema. Sai täpselt 22 punti. Mina noogutasin. Sest ma olin ju ausalt kaasa lugenud, kuigi ma ei taibanud, milleks. 
"180 tuhhi," ütles neegrinaine siis. 
Me ei uskunud oma kõrvu. Palusime tal numbri liivale kirjutada. Neegrinaine kirjutas: 180.
180 on tükk maad rohkem kui algselt rehkendatud 45. Rahagi ei olnud me nii palju randa kaasa võtnud... 
Leegi tõmbas kõik meie taskud pahupidi ja puistas viimase kui sendi neegrinaise ette. Õnnelik polnud enam kummagi nägu.
Ilmselt oli neegrinaine alguses meile soravas kiirkeeles seletanud, et kümme värvilist munakest on 5 tuhhi. Mispeale meie oma "si-si" välja käisime. 

Mäletate - tegelikult olid meil väga head kavatsused, ma ütleksin isegi, et õilsad. Aga midagi ei ole parata, kui sa lihtsalt oled võitjate klassi ja rassi sündinud...
Neegrinaine sai loodetud 180 asemel 78 pluss kook. Me oleme ju ikkagi kenad inimesed...
Pilt on pärit Jassu fotokast

Aga need chibcha-indiaanlased on lisaks vampiirlusele igatpidi kõvad tegijad olnud. Ehitasid samasuguseid terrass-linnu ja niisutussüsteeme nagu inkad (Lost City'sid on Sierra Nevada mägedes mitusada), olid osavad kullassepad ja kasutasid raha asemel smaragde.  Ja nemad ongi süüdi selles, et hispaanlased Lõuna-Ameerikat vallutama hakkasid - ühest nende traditsioonist sai alguse Kullamaa, Eldorado, müüt: chibcha'del oli tavaks uus pealik "kroonimispidustuste" ajal kullatolmuga katta - uus valitseja pidi päikese käes  särama nagu päikese poeg, kelleks teda ka peeti. Peale selle loopis rahvamass kroonimispidustuste ajal igasugust väärt kraami lihtsalt järvelainetesse... no kes peaks sellisele ahvatlusele vastu???

*  *  *
Kui nüüd niipidi rehkendada, et patsipunumise eest küsiti 40 tuhhi ja värviliste munakeste eest 140 tuhhi ehk ca 40 euri, siis ma kahtlen selles, et need plastmasshelmed NII väärtuslikud on... vähemalt püüame me endid sellega lohutada...




No comments:

Post a Comment