Ull Lugu: Värvilised Kalled, Kaljud ja sissesoolatud jäätis

"Ma tulen teile ise bussijaama vastu," oli öelnud Ecuadori Joanne. "Seda on väga raske seletada. Mul ei ole aadressi."

Mis mõttes ei ole oma majaga inimesel aadressi?? Kõlab ootamatult, ehkki me olime midagi juba otsapidi ise ka kahtlustama hakanud. "Majutuskohtade aadessid hakkasid järjest rohkem võtma kuju "maal-vanaema-juures". Imekombel oli meil õnnestunud vanaema lõpuks alati üles leida.

Kuna kõik Lõuna-Ameerika linnad on eurooplase vaatevinklist suhteliselt noored - rajatud hispaanlaste poolt 16. sajandil või hiljem - siis on need kõik ka n-ö paberile valmisjoonistatud linnad. Ruudulise tänavavõrgustikuga nagu Paldiski või Võru. Igapäevane elu käibki neid ruute mööda. Viiendas ruuduvahes algavad kõik majanumbrid viiega, seitsmendas seitsmega - on see siis 71 või 711. Nii, nagu hotellides üle ilma on kombeks, et toa esimene number näitab korrust.

Kolumbias on asi eriti keeruliseks tehtud. Ilmselt eesmärgiga lihtsaks teha. Siin pole tänavatel enam nimesid ka. On calle'd ja carrere'd - umbes nagu tänavad ja uulitsad. Ühed jooksevad püsti-, teised ristipidi. Igal tänavanurgal on silt, kes kellega kohtub: Calle 5, Carrera 8. Järgmisel nurgal on siis silt Calle 5, Carrera 9 - juhul, kui sa calle't mööda käid. Nagu malemängus - Berta viis lööb Caesar neli.

Mõnikord on tähestik appi võetud. Siis võib Calle A ristuda Carrera 5b-ga. Called-carrerad võivad olla tähistatud suure või väikese tähega - Calle A ja Calle a on kaks täiesti erinevat kallet muuseas. Aga võib olla ka nii, et Calle 12 5a ristub Carrera 5C 16b-ga. See kõik on juba nagu kõrgem matemaatika, eksole. Tühikul repliigis "Calle 12 5A" - on samuti väga oluline roll.

Ma tean küll, et Ameerikas on umbes samasugune süsteem ja et seal on ilmakaared ka appi võetud, aga mina ei ole Ameerikas käinud. Ja meie saame siinsete Kalledega laias laastus hakkama, aga kohalikud ise ei saa!

Tänane taksojuht ei leidnudki meie broneeritud hostelit üles. No meie ju ammugi ei tea, kus ta on! Sest "Uulits 2, Kassisaba" oli kogu aadress ja info, mille hostel booking.com'i kaudu meile andnud oli. Pildi järgi - aga pildid tehakse ju teatavasti kõige paremast nurgast - nägi asi täitsa kobe välja, kuid koht, kuhu taksojuht meid viis, ei kõlvanud kassi saba alla kah. Juhile endale ei meeldinud seal samuti sugugi. Uulits 2 nägi välja nagu prügimägi, millele jääaeg lohukesed-künkakesed sisse vorminud. Majade kohta kasutaksin Jassu kunagist kommentaari: "Kõik, kellele midagi näppu on jäänud, on sellest endale maja ehitanud, ja need, kellele ei ole midagi jäänud, need ka on ehitanud."

Kui taksopõhi kolksuga pihta sai, läks juht eriti erutunud seisundisse, vehkis sulaselges hispaania keeles kätega ja ütles, et tema siin rohkem ei sõida. Meie olime täitsa nõus kesklinna minema. Kesklinnas hakkas juht raha juurde nõudma - tagasitee eest kah. Meile see jälle ei meeldinud, et me maksame kahe öö eest tollele hostelile, mida me ei leidnud, siis taksojuhile topelt ja võtame veel uue hosteli ka. Lõpuks täpselt nii kõik läkski, nagu meile ei meeldinud.

Kogu kaklus taksojuhiga käis ühe hosteli abil. Nendel vabu tube polnud, kuid lubasid oma netti kasutada. Leidsime uue võimaluse kõrvaltänavasse. Ainult üks tuba oligi pakkumises. Tegime kähku bronni ära ja läksime oma uut kodu otsima - no ei ole sellise nimega asja! Küsime kingaviksijalt, küsime ajalehemüüjalt - keegi pole kuulnud ega näinud! Tänav ise on 50 m pikk... Ja meie 14 tundi ööbussi mägiserpentiinides natuke närviliseks loksutatud, lisaks see pagana taksojuht, kes meie kaunist kõrtest punutud kodu ei viitsinud üles otsida... Mis kurat siin Cartagenas toimub?

"Ledži?!" hüab keegi kuskilt kõrgelt. Me juba teame, et see tähendab Leegit, ja otsime silmadega hüüdjat. Teiselt korruselt lehvitab neegripoiss ja ütleb, et siin ongi meie hostel ja et me oleme vellkamm... ei ühtegi silti, isegi mitte tikutopsi suurust (tikutopsisuurused - ja see ei ole kirjanduslik liialdus!!! - hostelisildid oleme juba ka paar korda üle elanud). Aga meil on terase neegripoisi üle väga hea meel.

Vähemalt on koht, kus pesta ja pikutada. Aga süüa tahaks ka veel natuke. Linn on täiesti tühi. Oleme igavlevas tänavakohvikus oma mahlad just kätte saanud, kui meie laua juurde tuleb mingi tüüp ja võtab meie laua pealt ühe mahla endale - sest me oleme teda ignoreerinud ja pole tahtnud talle tema olematu pillimänguoskuse ja "Taadil-tare" laulu eest maksta...

See pidi Lõuna-Ameerika kõige toredam linn olema???

* * *

Lõuna-Ameerikale kõige lähemal asub Põhja-Rootsi. Rootsi taga on kohe Austraalia. Soome Lapimaa näiteks on kohe väga palju kaugemal kui Põhja-Rootsi. See kõik on selgunud viimase paari-kolme nädala jooksul. Sest Põhja-Rootsi jõudis siit teelepandud jõulutervitustega postkaart kohale jõulu teisel pühal, Austraaliasse aastavahetuseks ja Võrru pärast kolmekuningapäeva.

Oh sa heldus, missuguseks keeruliseks protseduuriks võib osutuda mõni pisike pähevõetud plaan!

Olime otsustanud lähemale sugulasteringile jõulukaardid postitada. Juba ammu enne jõulu. Nüüd, kus tundub, et suurem osa on isegi kohale jõudnud, võib juba rääkida, milliseid hämmastavaid mustkunstniku trikke ja üliinimlikke pingutusi-ponnistusi nõudis selline pisiasi nagu postkaartide saatmine! Et inimesed teaksid veel rohkem tänulikud olla :D. Oma rolli mängivad kõige juures muidugi nii meie olematu keelelevel kui pealkiri „Võõrad maad, võõrad kombed”.

Idee ise oli ju ilus.

Kõigepealt ei olnud üldse lihtne postkaarte leida. Ilusaid kaarte, ma mõtlen. Ent see oli siiski tükk maad lihtsam kui markide leidmine. Samas, kui sul on postkaart olemas, võid sa minna kelletahes juurde, jalad harki ajada, nimetissõrmega margi kohale osutada ja minupärast kasvõi eesti keeles küsida, kust marki saab. Sest kui inimene ühestki keelest peale hispaania aru ei saa, siis on ju täitsa ükskõik, millisest keelest ta parasjagu aru ei saa.

Me olime üsna pikalt oma jalgu hargitanud ja näppu näidanud. Ja lõpuks isegi kohta, mis pidi siis postkontor olema, välja jõudnud. Seda, et tegemist on postkontoriga, ei reetnud väliselt ükski detail. Ega mitte ka siseselt. Steriilselt tühja toa ühest seinast teise ulatuva kõrge leti taga istus üksildane vanem naine. Hargitasime jälle jalgu ja näitasime näppu. Naine sai suurepäraselt aru, mida me tahame - vähemalt ta tegi sellise näo - ja... hakkas meile mingit kleepsurulli kerima. Kleepsud nägid välja umbes nagu kirbukirjas tarbijainfo mistahes tootel, mille originaaltaaral ei ole eestikeelset juttu. Musta kributekstiga valged ilmetud pikergused kleepsud, millel polnud mitte midagi ühist sellega, mida meie olime harjunud margiks pidama.

„Si, si,” kinnitas naine, kui esitasime juhmide nägudega pantomiimi „Kleebime kleepsu postkaardile”.

Kui si, siis si.

Aga meil ei olnud veel kõiki vajalikke kaarte.

Kui meil ükskord kaardid koos, südamlikke soove täis kirjutatud ja kleepsutatud olid, algas piduliku ürituse teine vaatus. Tuli leida koht, kuhu need postkaardid panna.

See ei olnud lihtsam ülesanne kui postkontori leidmine eelmisel korral. Selgus, et ka igati valmisvormistatud postkaardi postitamiseks on vaja leida postkontor. Ja et see postkontor peab olema avatud.

Me saime isegi sellega lõpuks hakkama. Mis siis, et miski ei reetnud, et tegemist võiks olla postkontoriga. Sepa turu moodi kaubanduskeskuse sigrimigripudipadi putkade vahel oli üks sigrimigripudipadiputka samaaegselt ka postkontor.

Pudipaditädi vahtis meie postkaarte sellise näoga, nagu oleks ta jumaliku ilmutuse saanud, aga kohe sellest ka ilma jäänud. „Te peate siia margid ostma,” arvas ta siis hispaania keeles.

„No-no,” arvasime meie, raputasime päid ja näitasime kleepse-marke, mille peale oli kirbukirjas täpselt seesama summa kirjutatud, mida tädi meilt uuesti kavatses sisse kasseerida.

„Si-si,” arvas tädi ja näitas meile marke. Need olid täiesti margi näoga margid.

„No-no,” arvasime meie. Meile kohe üldse ei meeldinud mõte topelttasust. „Üks sinusugune tuhat kilomeetrit eemal, kuid siiski sinuga samast riigist ütles, et need meie kleepsud on ka margid.”

„Si-si,” ütles tädi, võttis toru ja hakkas kindluse mõttes sõbrale helistama. Järjekord meie selja taga elas kõigile osapooltele rõõmsalt kaasa.

„Si,” ütles tädi torusse. „Si, si!”

„No,” ütlesime meie teiselpool letti. „No-no!”

Kui tädi oli kõne lõpetanud, pöördus ta meie poole ja hakkas soravas hispaania keeles uut etüüdi esitama. Selles esinesid kordamööda sõnad „Si” ja „No” ja jutuksolnud rahasumma. Meie ei saa millestki aru. Žestid räägivad üksteisele vastu.

Nüüd sekkus ka järjekord. Üksteise võidu pakkusid kõik „si” ja „no”. Pikapeale hakkasime vaikselt taipama. JAH, meil on õigus. JAH, me EI pea juurde maksma. JAH, tädi teeb meile selle teene, võtab meie kaardihunniku oma rinnale ja südamesse, paneb nad teele ja meie EI pea enam muretsema...

* * *

Marcela on armas kolumbia tüdruk, kes on valmis meile rõõmuga Medellini ja selle ümbrust näitama. Leegi-Jassu kohtusid Uus-Meremaal rännates Marcela õega ja kui too, jätkuvalt Uus-Meremaal elav tüdruk kuulis, et eestlased siinkandis liikvel, asus ta kohe oma õe kaudu meie elu korraldama. Niimoodi saime endale kohaliku giidi - Kolumbia keskkonnaametis töötava Marcela.

Esimesel õhtul - see juhtub reede olema - viib Marcela meid salsabaari. "Salsa on meil veres," ütleb Marcela. "Kõik tantsivad salsat." Meiega koos on rida Marcela sõpru. Sõbrad on vist suhteliselt verevaesed, sest nendest ei tantsi sel õhtul keegi.

Heldus-issaristike-pühajumal, kui palju neid peokohti siin on!!! Terve linnaosa on külg külje kõrval mürtsuvat muusikat ja söögi-joogi-tantsukohti täis. See on sihuke pidulinn, mida ma eales poleks osanud ette kujutada. Minul igatahes puudub igasugune võrdluskogemus.

Ilm on südasuviselt soe. Rahvast ei ole nii palju, et peaks kogu aeg trügima-pugema, kuid kohta mahaistumiseks polegi ülearu lihtne leida. Tantsijaid pole samuti ülearu palju, samas jagub neid ka tänavale - igüks tantsib nii, nagu oskab ja tahab, tantsib seal, kus tahab ja tantsib kellega tahab. Need, kes tantsivad, nendel on küll veri salsat täis.

Mööda sõidab suur, vanaaegse kandilise ninaga ja kirikirjuks maalitud buss. Kõrgetel ratastel ja lai nagu loomavagun.

"See on peobuss," ütleb Marcela. "Eriti populaarsed on peobussid detsembrikuus, kui kogu linn on jõulutuledega kaunistatud. Siis on linn nii ilus!"

Me olime peobusse juba Argentiinas näinud.

Oleme põhjalikuks pidutsemiseks veidi väsinud, kuid anname oma parima. Ja meil on hiiglama hea meel, et me selle "kolumbialaste vere" ära nägime. Ja "igavese kevade linn" Medellin ei tundunud pooltki nii kõhe kui Armenia, ehkki nii taksojuht kui Marcela hoiatasid meid öösel jagsi ringiliikumise eest. "Pablo Escobari ajad on möödas," kinnitab Marcela. "Sellegipoolest on meil piirkondi, mida on mõistlik öösiti vältida."

Järgmisel päeval sõidame Marcelaga Guatape linnakese servas asuva La Piedra del Peñol ehk Guatape kalju juurde. "See järvestik on siia kunstlikult tehtud," ütleb Marcela. "Suhteliselt hiljuti, ma mõtlen, alles mõnikümmend aastat tagasi. Üles paisutatud. Hüdroelektrijaaama jaoks. Varem oli siin linn. Mingisuguse veeseisu ajal olevat kirikutorni veest kerkimas näha."

Nii et Kolumbias on järvepõhja vajunud kirikutornid reaalsus, mitte legendid, nagu meil?!

"Kolumbia kõige ilusam järvemaastik", kiidetakse kuskil. Meie vastu ei vaidle.

Selline veider mürakas seisab Guatape linna ees. Ja sellise asja otsa pidime ronima, et need vaated kätte saada. Selline vaade avanes bussist, kuid pilt on pärit siit.

Guatape kalju otsa saamine pole miski niisama nali. Kõigepealt ronid mäe otsa - juba see on omajagu tegemist - siis ostad pileti ja ronid edasi. Omaenda jalakestega omaenda raha eest ähid ja puhid - ei ole inimene aastatega targemaks saanud, selle fenomeni üle imestasime juba noorena mägimatkadel - omaenda raha eest tuled higistama ja vaevlema...

Kuussada astet-sammu kaljuletõusu on tehtud. 675 astet on mäe otsast kalju tippu, juurde tuleb liita veel mäkketõus pulss vaatetorn. Viimane oli sel päeval õnneks suletud.

Poolel teel kaljuni...

„Meie, kolumbialased, olemegi sellised natuke naljakad,” ütleb Marcela. „Meile meeldivad magusad ja soolased asjad läbisegi.” Seda juttu hakkab Marcela ajama siis, kui me avastame Leegi mahlajäätise topsikust soolapakikese. Jäätis soolaga – kes tuleks sellise asja peale? Marcela vaatab meie reaktsiooni, tõuseb ja toob lauda plasttopsidesse puhastatud fruktiviilud. Neid müüakse igal pool, lihtsalt meie oleme seni frukte turult ja tervest peast ostnud.

Need viilud on... soolakashapud! Kas teie tuleksite selle peale, et mango peale soola riputada ja laimimahla tilgutada?? Marcela naerab. Jah, nad teevad niimodi näiteks ka ananassiga, kinnitab ta. Jeesus! Aga tuleb tunnistada, et maitseb mõnus ja ilmselt on kliimas, kus higi lahmab, selline soola manustamine täiesti õigustatud tegevus! Meie igatahes kavatseme kõik seda kodus ka proovida.

Värsked mahlad on imemaitsvad. Topsis on kerge soola ja laimimahlaga fruktiviilud.

"Kas te tahate Jardinisse minna või Guatapesse," oli Mercela küsinud. Meie olime valinud Guatape. Oh heldus, kui ilus see jälle oli! Alates septembrikuisest Portugalist on minu teele jänud ridamisi vahvad värvilised linnad... Guatape eripäraks on "alumised ported". Ja nii saigi telefon järjekordseid detailipilte - seekord portesid - täis pildistet...

"Näe, siin on orhidee," rõõmustab Marcela. "See pole küll päris sama, aga orhidee on meie rahvuslill, täpsemalt küll must orhidee."

Ja niimoodi saigi telefon jälle täis pildistatud - sedapuhku portepilte...

Ferdinando Botero on Ladina-Ameerika (mitte ainult Kolumbia) tuntuim kunstnik ja skulptor, kelle üheks firmamärgiks on ebaproportsionaalselt suured pead. Sündinud Medellinis. Siinsel portel on Botero variant Mona Lisast.

Menüü. Värvilise linna värviline menüü.

Värvilise linna värviline tuk-tuk.

"Räägi meile Kolumbia koolisüsteemist," palume Marcelat.

"Kooli minnakse 6-7-aastaselt. Esimene aste (klassiõpetajaga) on 5 aastat, edasi tulevad aineõpetajad. Õpetaja elukutse on küllaltki populaarne – enamus minu kursusekaaslastest - ja ma õppisin keskkonnakaitset - töötab koolis. Kohustuslik haridus on 11 klassi. Riik on algatanud projekti „uus kool” - see on maapiirkondade õpilastele, kes elavad koolist kaugel. Nad saavad nüüd n-ö ühiselamu vormis õppida – tulevad nädalaks-kuuks kooli, selle võrra korraldatakse intensiivsem õpe ja saab lühema ajaga kooliprogrammi läbi teha.

Keskkool lõpeb suhteliselt sarnaselt nagu meil - riigieksamiga. Üldhariduskool on „natuke”tasuline – ca 50 000 peesot aastas (see on alla 20 euro). Ülikoolis on võimalik õppida tasuta (kui oled keskkooli eriti heade tulemustega lõpetanud), kuid neid kohti on väga vähe. Ülikool on üldjuhul 5 aastat. Enamasti tuleb kõrghariduse eest maksta ja seda sõltuvalt vanemate sissetulekust – mida jõukamad vanemad, seda suurem on õppemaks. Marcela maksis ca 600 000 peesot (ca 200 eurot) semestri eest.

Kooliaasta algab jaanuaris ja lõpeb detsembris ligi kuu kestva vaheajaga. Vahepeal on nädal vaheaega aprillis, paar-kolm nädalat juunis-juulis ja üks nädal septembri lõpus. Koolis on koolivorm – iga kool valib vormi ise. Ja tasuta lõunasöök."

Detsember ongi Kolumbias pidustuste ja puhkuste kuu. Uue aasta vastuvõtmise kombed on sarnased Ecuadori omadega - nukkude pletamine ja viinamarjadega soovimine.

Rõõmsavärvilise linna rõõmsad külalised :)

Paremal ronib päkapikk üle rõduääre sisse...

"Ma ei ole üldse kindel kas see ikka tõele ka vastab, aga väidetakse, et siis ei tule koerad selle koha peale jalga tõstma," juhib Marcela meie tähelepanu kompositsioonile laternaposti jalamil.

„Kolumbia on väga katoliiklik maa,” kinnitab Marcela, kes ise usklik ei ole. „Kolumbiat nimetatakse isegi Jeesuse salasüdame maaks.” Nüüd oskame seda meiegi näha – Jessukese pilte oma ümber, kus südamel eriline koht.