Monday, February 5, 2018

Meie Lootuse Neitsi

Jorge - Leegi õe sõprade isa - võtab oma ülesannet sama tõsiselt kui ülejäänud pereliikmed. Eelmisel päeval oleme Paula ja tema ema Yasminiga tiirutanud Usaquenis - linnaosas, kust  2600 m kõrgusel mägedes asuv 8 miljoni elanikuga  Kolumbia pealinn Bogotá alguse sai.

 Kellele potti? Kellele panni? - üsna ootamatult mõjub selline müügimees suurlinnapildis.

Bogotá vapp

Päristaimedest seinahaljastus. Umbes nagu taskutega mistra, mille taskud on kõigepealt mulda ja siis taimi täis topitud. Kuna taustamaterjaliks on "kangas", siis  vettib see ilusasti läbi ja hoiab ja jagab niiskust...
Peaaegu nagu viiuldajad katusel...

Lisaks Rovaniemile ja Islandi Akureyrile siis ka Kolumbias, Bogotás...

Bogotá nime puderkapsadsaaga

Nimi Bogotá tuleb muisca-indiaanlastelt Bacatá (need on kah sedasorti indiaanlased, kes käisid samuti vanal heal ajal järvevette kulda loopimas ja sellega Eldorado-legendile põhja ladusid).

Kui hispaanlased siia aastal 1538 sõjalise tugipunkti rajasid, panid nad sellele nimeks  Nuestra Señora de la Esperanza (Meie Lootuse Neitsi). Järgmisel aastal, tugipunkti juriidilisel vormistamisel, muudeti nimi ümber: Santa Fe (Püha Usk) / Santafé. Sest vormistaja kodu asus Hispaanias, Santa Fe nimelises külakeses.
Tundub, et kõik selle Hispaania külakese elanikud on ilma peale laiali jooksnud, seal endale mingi maatükikese krabanud ja sellele Santa Fe nimeks pannud - sellenimelisi kohti on kogu maailm täis. Ainult Eestis vist ei ole... (nagu meil pole ka ülearu palju katoliiklust).
Santa Fe'sid oli isegi Kolumbia piirides liig palju. Et neid kuidagi eristada, täiendati hispaanlaste poolt pandud Santa Fe'd vanade indiaanlaste Bogotága. Saadi Santafé de Bogotá. Samal ajal oli Bogotá nimi ümber tõstetud asulale, mida täna tuntakse Funza nime all

Kolumbia iseseisvumisega hispaanlaste alt (1830) ja vabariigi rajamisega loobuti omariikluse tuhinas hispaanlaste poolt antud nimest. Järgi jäi  Bogotá. Aga sihuke koht oli ju juba olemas... Teine Bogotá muudeti Funza'ks. 

1991. aastal täiendati konstitutsiooni ja Bogotást sai uuesti  Santafé de Bogotá
2000. aastal täiendati konstitutsiooni ja nüüd tõmmati Santafé jälle maha... Nii et täna kannab Kolumbia pealinn nime Bogotá, aga mis homme saab - ei me ette tea...

*  *  *
Jorge elab nii peenes majas, et keegi ei oska isegi selliste majade olemasolu Bogotás kahtlustada. Isegi veel siis mitte, kui me oleme õigesse tänavasse jõudnud. Sest tänav on täis täiesti tavalisi ilmetute fssadidega maju. Isegi siis veel mitte, kui me oleme maja all asuvasse parklasse keeranud. Isegi siis veel mitte, kui me oleme parklast treppe mööda kõrgemale liikunud.
Me peaaegu tardume paigale.
 Selline näeb ju välja  kolledži siseõu Inglismaal, mitte elumaja Kolumbias???

 Jorge on igavesti sümpaatne intellektuaal. Ajaloolemb. Et me kõigest paremini aru saaksime, viib ta meid oma vinge kortermaja katusele. Üks elanikest naudib sääl parasjagu lamamistooli, päikest, kohvi ja raamatut. Meie ees, taga ja kõrval toimetavad kaheksa miljonit...
Karlsson Katuselt sobiks palju paremini Kolumbiasse elama... Eemal paistab veel üks katuserõdu, millel tõenäoliselt saab samamoodi elu nautida nagu seda teeb "meie katuse" inimene.

"Gentrifikatsioon," ütleb Jorge. "See on gentrifikatsioon, mis meil siin toimub. Juba pikemat aega."
"Gentrifikatsioon - mida see tähendab?" küsin mina vastu. Ma ei tea, et oleksin selle sõnaga varem kokku juhtunud.
"See on niisugune protsess linnastumise juures, kus jõukamad inimesed kolivad kesklinnast minema," ütleb Jorge. "Reeglina on ju kesklinnas kõige magusamad krundid ja kinnisvara, aga meil on jõukam raahvas kesklinnast minema kolinud. Inglismaal on ka selline periood olnud. Vaata neid ja neid hooneid -" Jorge viipab käega uute modernsete kõrghoonete suunas - "sinna püütakse nüüd uusi elanikke sisse meelitada. Mulle ei meeldi, et sellised hooned kesklinna tehakse ja ei-tea-kellega täidetakse."
 "Aga miks läksid inimesed kesklinnast minema?" ei saa mina aru.
"Sest kesklinnas on väga pikka aega liiga ohtlik olnud," ütleb Jorge. Vastus selgitab ka, kuidas on võimalik, et "täiesti tavaline" inimene elab sellises piirkonnas ja sellises majas. 
"Ohtlik?" 
"Nojah. Viimastel aastatel muidugi mitte enam nii hullusti. Gerilja-sõjad said ju 2016 ametliku lõpu."
"2016? Alles? Need algasid ju 1948?"
"Jah.  Meie president Juan Manuel Santos Calderon sai ju koguni Nobeli rahupreemia selle eest, et suutis  oma riigis lõpuks ometi rahu majja saada."
 Džiisas - 1948 kuni 2016!!!
 Jorge annab meile kiirülevaate Kolumbia ajaloost.

*  *  * 

Koloniaalajastul oli Bogota koos Cartagenaga praeguse Kolumbia territooriumi tähtsaim linn.
Siin elanud mõjukate kreoolide eestvedamisel tekkis vabastusliikumine, mis Kolumbia 20. juulil 1810 esimese eraldumiseni Hispaaniast viis. Hispaanlastel õnnestus korraks siiski võim taaskehtessstada, lõplik iseseisvumine tuli aastal 1819.

Bogotast sai Suur-Kolumbia pealinn. Aastal 1830 jagunes Suur-Kolumbia Ecuadoriks, Kolubiaks ja Venetsueelaks.

Pärast seda pole Kolumbias õigupoolest mingit rahuperioodi  olnudki. Suur-Kolumbia lagunemisele-jagunemisele järgnesid Kolumbias kodusõdade aastakümned - või pigem aastasajad. Üheks kohaliku elanikkonna jaoks raskemaks perioodiks selles kodusõdade nimekirjas loetakse  Tuhande Päeva Sõda aastatel 1899-1902. Konservatiivide ja liberaalide vahel. Viimane konservatiivide-liberaalide kaklus algas 1948 ja lõppes 2016!!! 

1948 rajati Bogotas Ameerika Riikide Organisatsioon. Selle käigus mõrvati liberaalse partei presidendikandidaat. Mõrv vallandas mitmeid päevi kestva vägivallalainetuse, nn Bogotazo. Ülestõusnud rahvamassid rüüstasid linna.
Pärast Bogotazo't muutus linna areng oluliselt: jõukal järjel perekonnad, kes seni olid elanud kesklinnas, kolisid nüüd ümber linnaosadesse nagu Chapinero, El Chicó ja  Usaquen.
Kuid vägivallalained ei tabanud mitte ainult Bogotat, need veeresid üle kogu maa. See tähendas, et pealinn sai pelgupaigaks neile, kes mujalt minema aeti või kes ise põgenesid. 20. sajandil kasvas Bogota elanikkond poolelt miljonilt 7 miljoni peale!

Sõjaväelise diktatuuri ajal alates 1953 hakati linna ehitama lääne suunas.
1961 külastas linna programmi  Allianz für den Fortschritt raames USA president Kennedy. Programmi ja külaskäigu eesmärk oli Ladina-Ameerika riigid USA-le lähemale tuua, sest USA meelest oli sääl liiga palju nõukogude mõju. Sellest visiidist tekkis üks Bogota suuremaid linnaosi, Kennedy linn ehk  Ciudad Kennedy, kus praegu elab ca miljon inimest.

1970ndatel kutsuti ellu gerilja (=partisani)rühm M19, mis mõjutas oluliselt nii linna kui riigi tulevikku. Valitsus otsustas ehitada presidendi residentsi, Casa de Nariño , mis tol ajal oli üüratu luksus keset närust ja vaesunud linnasüdant.
 Presidendipalee pilt on pärit siit. Tegelikkuses on presidendipalee ümber ka jaanuaris 2017 üsna lai turvatsoon, pildistada saab ainult kaugelt läbi raudaia ning kõikjal patrullivad sõdurid. Kuid pidulik vahtkomnavahetus on olemas, kinnitab Oma Silm. 
Sõduritel ei ole midagi pilditeo vastu.

Aprillis 1984 mõrvati  narkomaffia poolt justiitsminister Rodrigo Lara Bonilla . See viis riigi vastandumiseni kartellide ja narkoäriga kogu riigis.
6. november 1985 oli traagilisim päev pärast Bogotazo't. Geriljarühm M-19 vallutas Justiitspalee. Järgnenud edasi-tagasi võitluste käigus riigivõimu pärast hukkusid sajad inimesed.

 13. novembril 1985 hakkas purskama vulkaan  Nevado del Ruiz (ca 130 km Bogotast). Vulkaani sulav lumemüts põhjustas uputused Lagunilla jõe äärsetel aladel ning Armero linna peale vajus tonnide kaupa muda. Tuhanded hukkusid tulvavetes. Katastroofi üle elanud siirdusid uut kodu otsima Bogotasse.

1990ndatel sai Bogotast uimastikartelli sihtpunkt. Linnas toimus hulgaliselt terroriakte, muuhulgas pommid ostukeskustes ja DAS-s ehk julgeoleku majas. Tuhanded hukkunud ja hoogne uimastisõda. Aastakümmet märgib uimastiparuni  Gonzalo Rodríguez Gacha, alias „Mehhiklane“ surm julgeolekuteenistuse käe läbi.

*  *  *
 Me oleme ikka veel katusel.
"Vaata sinnapoole - see on üks põnev käimasolev projekt," viipab Jorge järgmises suunas. Üsna kaugel paistab midagi  mitmevärvilise Lasnamäe või Annelinna sarnast. 
"See on Bolivari linnosa, mis praegu jõudsalt areneb. Ja tead, miks? Oli meil siin üks jaapanlane, kes muudkui imetles, et kuidas ikka on võimalik, et kolumbialased nii rõõmsameelsed on. Vaesed ja viletsates oludes, aga ikka rõõmsameelsed. Ja mõtles välja sellise teraapia, et hakkas tooma rikkaid, stressis ja depressioonis jaapanlasi siia. Pani nad paariks kuuks kõige vaesemate kolumbialaste juurde elama. Selle ajaga hakkasid inimesed aru saama, mis on elus tegelikult oluline. Seitse aastat on ta juba niimoodi jaapanlasi siia tassinud, üle 800 inimese, ja need on väidetavalt kõik abi saanud!"

Lahkume katuselt ja keerame esimese nurga taha. Pole kahtlustki, et me oleme kesklinna, La Candelaria, südames.

La Candelaria vanim maja

"Teeme  septimaso't," teeb Jorge ettepaneku. See tähendab tänav number seitset mööda jalutamist. Ehk mööda kesklinna peatänavat mööda jalutamist. 
Septimaso ei erine millegi poolest maailma muudest suurlinnade südametest - tänavakunstnikud ja -muusikud, vidinamüüjad,... no maletajaid ehk ei ole päris igal pool, ehkki Hiinas kah näiteks on.

Monumentaalne Bolivari väljak on ümbritsetud monumentaalsetest  hoonetekompleksidest: 1823 lõpetatud katedraal,
Bogota katedraal Bolivari väljakul. Järjekord nagu Lenini mausoleumi juures. "Igal laupäeval jaanuarit märtsini on meil siin tasuta orelikontserdid. Esinejad on kogu maailmast ja väga tunnustatud tegelased," ütleb Jorge.

ning põhjaküljel justiitspalee, kus 1985. aastal  dramaatilised sümdmused toimusid. 
Justiitspalee 6. novembril 1985 ründasid varastatud bussiga kohalesõitnud  35 geriljat rühmitusest M-19 justiitspaleed. Tormijooksu käigus tapeti kõigepealt valvurid ja mitmed turvatöötajad. 300 majas viibinud isikut võeti vangi, nende hulgas Kolumbia president. Majas hakati dokumente ja akte põletama. Kolm tundi hiljem lasti ca 200 pantvangi vabaks. 
Väidetavalt oli ründamiskäsk tulnud narkoparun Pablo Escobarilt, kellele ei sobinud ameeriklaste sekkumine.  
Lõpuks ründas justiitspaleed armee, selle käigus hukkus omakorda hulk inimesi, 11 isikut jäidki teadmata kadunuks. 
Nende sündmuste käigus sai ehitis sedavõrd kannatada, et lammutati maha ja ehitati  uus. 
Rahvusooperi Teatro Colon kõrval asub teatrikohvik nimega La Scala :). Isegi Moskva Bolšoi Teatr on siin esinemas käinud, teatab Jorge uhkusega.
Portugali azuleja-kingitus Bogotale mingiks linna sünnipäevaks. Portugal, mu arm :)!!!

Lihtsalt tänaval :) La Candelaria on Bogota väikseim linnaisa ja "pure kultur" - 20. sajandil ei kasvanud Bogota mitte üksnes rahvastiku mõttes, temast sai ka kultuurikeskus, Lõuna-Ameerika Ateena. 

Meie Lootuse Neitsi -  võib-olla see ei olegi halb nimi sellisele pealinnale :)?

*  *  *
  • 68 % elanikkonnast on mestiitsid (eurooplase ja indiaanlase järeltulija), 20 % valged, 10 % mustad aafriklased ja mulatid, 2 % indiaanlased ehk pärismaalased;
  • üle 90% elanikkonnast on katoliiklik;
  • 2,4 % elanikkonnast  (vanemad kui 15 aastat) on kirjaoskamatud - maapiirkondades on see protsent 8;
  •  Kullamuuseumi ja Botero kunstimuuseumi naabruses asub  Luis Ángel Arango Raamatukogu - ca 100 a vana, kogu Lõuna-Ameerika tähtsaim raamatukogu
  •  "Pole tõsi, et inimesed lakkavad unistamast sellepärast, et nad jäävad vanaks, vaid nad jäävad vanaks sellepärast, et nad lakkavad unistamast." - Gabriel Garcia Marquez, Kolumbia kirjanik, Nobeli preemia aastal 1982. Tuntuim teos - "Sada aastat üksindust".
  • Huvitav artikkel gerilja-sõdadest: https://personainfieri.wordpress.com/2016/10/15/kolumbia-rahuplaan/. "Rahu hinnaks on andestamine."
  • ETV-s praegu: Simon Reeve'iga Colombias 
*  *  *
Me oleme vahepeal koju jõudnud. Kuid üks teema sellest reisist vajab - vähemalt iseenda jaoks - veel postitamist...